Vaatamata sellele, et intellektuaalsest omandist ja selle kaitsest on viimastel aastatel meedias ja arvukatel koolitustel üsna palju räägitud, tuleb praktikas ikka veel ette olukordi, kus juriidiline isik peab ennast autoriks või kus kohus on teinud ekslikke järeldusi.

Autoriõiguse üks esmastest põhiprintsiipidest, mis tuleks alatiseks meelde jätta on see, et mistahes teose autoriks saab olla vaid füüsiline isik, kes on teose loonud.

Juriidilist isikut ei saa kunagi autoriks nimetada. Juriidilisele isikule  võib vaid autoriõigus kuuluda. Kahjuks ka veel viimaste aastate kohtupraktikas on nii mõnelgi korral esimese ja teise astme kohus tunnustanud füüsilise isiku kõrval või asemel autoriks juriidilise isiku. Ei saa kuidagi nõustuda kohtu järeldustega selles, et näiteks riigiasutus saab olla teose kaasautoriks füüsilise isiku kõrval või et juhul, kui äriühing näitab ennast kirjastajana tema poolt üllitatud teosel, siis kuulub autorsus äriühingule. Riigikohus on oma hiljutises lahendis 3-2-1-155-11 üheselt öelnud, et juriidilise isiku puhul ei kehti autoriõiguse seaduses sätestatu, mille kohaselt eeldatakse selle isiku autorsust, kelle nime all teos avaldatakse.

Nagu juba märgitud, siis juriidilisele isikule võib kuuluda autoriõigus. Juriidiline isik võib saada autoriõiguse omajaks kas lepingu või seaduse alusel. Nii näiteks lähevad autoriõiguse seaduse § 32 alusel tööandjale üle autori varalised õigused teosele siis, kui töötaja on teose loonud oma otseste töökohustuste täitmise käigus. Või näiteks audiovisuaalsete teoste autorite varalised õigused lähevad autoriõiguse seaduse alusel üle produtsendile, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Samuti on seadusega reguleeritud autoriõiguse kuuluvus kollektiivse teose suhtes. See kuulub füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle poolt tema initsiatiivil ja juhtimisel on konkreetne kollektiivne teos välja antud (nt teatmeteosed, teaduslikud kogumikud, ajalehed, ajakirjad ja teised perioodilised ja jätkuväljaanded).

Oluline on silmas pidada vajadust reguleerida mistahes teoste kasutamine kirjaliku lepinguga. Lisaks sellele, et varaliste õiguste loovutamise ja litsentsi andmise kirjalik vorm on autoriõiguse seaduses sätestatud, on kohtulikes vaidlustes kirjalik leping oluliseks ja asendamatuks tõendiks. Näiteks võtame juhtumi, kus äriühingust teose kasutajal vaidlus autori endaga puudub, kuid tema kui autoriõiguste omaja õigusi on rikkunud kolmas isik. Juhul, kui õiguste omajal on võimalik esitada autoriga sõlmitud leping, siis selles osas jääks igasugune edasine vaidlus ära ja menetlusosalised ning kohus saaksid keskenduda väidetavale õiguserikkumisele ja tõenäoliselt ka sellega kaasnevale rahalisele nõudele. Olukorras aga, kus äriühing esitab hagi kohtusse, kuid ei suuda tõendada, et ta on autoriõiguste omaja, on kostjal väga lihtne esitada vastuväide, et hageja ei ole tõendanud, et ta vaidlusalust õigust omab ning ainuüksi seetõttu tuleks jätta hagi rahuldamata.

Igapäevases majandustegevuse esineb väga tihti seda, et äriühingu juhatuse liige on  samaaegselt ka autor, kes oma teoste kasutusõigusi oma äriühingu kaudu müüb. Üsna tõenäoline, et enamuses juhtudel ei sõlmi autor endaga kui samaaegselt juhatuse liikmega töölepingut, milles töökohustustena määratakse teoste loomine. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-39-03 on konkreetse vaidluse asjaoludele tuginedes asunud seisukohale, et autoriõiguse seaduse § 32 on kohaldatav tööfunktsiooni pideval täitmisel, mis ei pruugi seaduse mõtte kohaselt piirduda töölepinguga. Ehk näiteks asjaolude põhjal, kus tellimus teose loomiseks esitatakse äriühingule ja mitte vahetult autoritele, kus äriühing täidab tellimuse ja annab selle tellijale üle, saab järeldada, et teose autorid loovutasid oma varalised õigused äriühingule.

Rõhutame siinkohal aga seda, et viidatud lahend tugineb konkreetsetele asjaoludele ega ole üks-ühele ülevõetav. Soovitav on ka eeltoodud näite asjaoludel sõlmida kas siis  tööleping, mille alusel omandab tööandja varalised õigused teose suhtes seaduse alusel, või juhul kui teoste loomine ei ole töötaja pidev tööfunktsioon, siis autorileping.

Juba lepingulise suhte alguses tuleks hilisemate arusaamatuste vältimiseks sõlmida autoritest töötajatega korrektsed töölepingud, väljaspool töösuhet sõlmida kirjalikud autorilepingud kas siis autorilt varaliste õiguste omandamises või litsentsi saamiseks teose kasutamiseks. Sellisel juhul on juriidilisel isikul igati põhjendatud lugeda ennast  autoriõiguse omajaks.

Teatavasti on intellektuaalse omandi üheks põhiprintsiibiks kaitse tähtajalisus. Kehtiva autoriõiguse seaduse kohaselt kaitstakse esitajate ja fonogrammitootjate õigusi 50 aastat.

Esitajate puhul on seni arvestatud nimetatud tähtaega alates esituse kuupäevast või juhul, kui esituse salvestus on õiguspäraselt avaldatud või üldsusele edastatud 50 aasta jooksul pärast esituse kuupäeva. Olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem, loetakse tähtaega kas esimese avaldamise või esimese üldsusele edastamise kuupäevast.

Fonogrammitootjate puhul kulgeb tähtaeg kas fonogrammi salvestamise või selle avaldamise kuupäevast  või juhul, kui fonogrammi ei avaldata, siis fonogrammi üldsusele edastamise kuupäevast.

Tähtaeg pikeneb

Hiljuti käsitleti meedias Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 2011/77/EL vastuvõtmist ning seda, et nimetatud direktiiviga pikendati esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kaitse tähtaega 70 aastani.

Olgu siinkohal täpsustuseks öeldud, et direktiiv ei ole otsekohaldatav ning Euroopa Ühenduse liikmesriikidel on kohustus jõustada direktiivi järgmiseks vajalikud õigusnormid alles hiljemalt 1. novembriks 2013. Seega seni kuni autoriõiguse seaduses sisalduvat vastavat regulatsiooni ei ole muudetud, kehtib Eesti Vabariigi territooriumil jätkuvalt 50-aastane tähtaeg nii esitajate kui fonogrammitootjate õiguste kaitseks.

Esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kaitse tähtaja pikendamise vajadust on põhistatud sellega, et tavaliselt alustavad esitajad karjääri noorelt ning praegune esituste salvestuste kaitse tähtaeg ei kaitse nende esitusi kogu esitaja elu vältel, mistõttu esitajate sissetulekud elu lõpupoole kahanevad. Samuti välistavat 50 aasta pikkune õiguste kaitse tähtaeg esitaja jaoks oma eluajal võimaluse vältida või piirata oma esituste võimalikku taunitavat kasutamist. Õiguste kaitse tähtaja pikendamisega on silmas peetud eesmärki, et esitajatele antud ainuõigus esituse reprodutseerimiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks, õigus saada õiglast hüvitist isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest ning ainuõigus esituse rentimisele ja laenutamisele, peaksid  tagama esitajatele sissetuleku vähemalt nende elu lõpuni.

Üleminekumeetmed

Liikmesriigid peavad lisaks kaitse tähtajale arvestama ka mitmeid tingimusi, millised käsitlevad üleminekumeetmeid, teatud asjaolude esinemisel esitaja võimalusi fonogrammitootjaga sõlmitud lepingu lõpetamiseks, esitaja õigust nõuda iga-aastast täiendavat tasu jms.

Nii näiteks juhul, kui esitaja oli sõlminud fonogrammitootjaga oma õiguste loovutamise või andmise lepingu ning kokku oli lepitud ühekordses tasus, siis on esitajal tähtaja pikendamise korral õigus saada fonogrammitootjalt iga-aastast täiendavat tasu iga täisaasta eest vahetult pärast 50 aasta möödumist fonogrammi õiguspärasest avaldamisest või edastamisest üldsusele. Seejuures ei saa esitaja loobuda õigusest saada iga-aastast tasu, mis tähendab ühtlasi seda, et juhul, kui niisugune kokkulepe oli sõlmitud või sõlmitakse, siis tuleb lugeda see tühiseks.

Direktiiv näeb ette, et käsitletava tasu maksmiseks peab fonogrammitootja eraldama 20% tulust, mida ta sai tasu maksmisele eelnenud aastal teenitud fonogrammide reprodutseerimise, levitamise ja kättesaadavaks tegemise eest pärast 50 aasta möödumist fonogrammi õiguspärasest avaldamisest või edastamisest üldsusele.

Vaieldamatult toob vastav seadusemuudatus fonogrammitootjale kaasa senisega võrreldes täiendava rahalise koormuse 20 aastaks. Esitajatele ettenähtud täiendava tasu saamise õigusi hakkavad haldama kollektiivse esindamise organisatsioonid ehk Eestis siis eeldatavalt Eesti Esitajate Liit.

Juhul, kui esitaja ja fonogrammitootja vahel sõlmitud lepingus ei ole selgelt sätestatud teisiti, siis jääb enne 1. novembrit 2013 sõlmitud õiguste loovutamise või andmise leping jõusse ka pärast seda, kui 30. oktoobril 2011 kehtinud õigusnormi versiooni kohaselt ei olnuks esitaja õigused enam kaitstud.

Mõju ulatus

Seadusesse viidavad käsitletud, samuti käesoleva artikli raamest välja jäänud, muudatused ei puuduta ainult esitajaid ja fonogrammitootjaid, vaid igat ühte, kelle majandustegevus on otseselt või kaudselt seotud esituste või  fonogrammide kasutamisega, samuti neid, keda saab esituste või fonogrammide kasutajaks lugeda muudel alustel ja asjaoludel.

Varasuhte võivad abiellujad kokkuleppel valida enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega ja selline tahteavaldus jõustub abielu sõlmimisel. Kui abiellujad ei vali koos abiellumisavaldusega varasuhet või ei sõlmi abieluvaralepingut, siis sellisel juhtumil tekib varaühisus.

Nende abielude puhul, mis on sõlmitud enne uue perekonnaseaduse kehtima hakkamist ja milliste puhul ei olnud sõlmitud abieluvaralepingut, kohaldatakse abikaasadevahelistele varalistele suhetele uue seaduse kohast varaühisust. Võib öelda, et sisuliselt erinevus varasema ühisvara ja nüüdse  varaühisuse vahel puudub, sest ka varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Uut on ühisvara valitsemises, ühisvaraga tehingute tegemises ja ühisvara jagamises.

Võrreldes varasemaga on seadusandja otse seadusesse sisse kirjutanud nii mitmedki põhimõtted, millised seni olid väljakujunenud kohtupraktikas või millised tekitasid suuri vaidlusi. Varem oli ühisvara jagamise kohtuvaidluses üsna igapäevane olukord, kus kohtule esitati taotlusi, et kohus tunnistaks ühe abikaasa lahusvara arvelt omandatud vara ühisvaraks. Nüüd  tuleneb seadusest sõnaselgelt, et abikaasa lahusvaraks on ka see vara, mis on omandatud küll abielu kestel, kuid abikaasa lahusvaraga tehtud tehingu arvelt. Ka näiteks olukorras, kus ühele abikaasale kuulusid enne abielu lahusvarana aktsiad, tuleb nüüd lugeda nendelt aktsiatelt makstavad dividendid selle abikaasa lahusvaraks nii nagu ka dividendide kui lahusvara arvelt omandatud vara.

Varaühisuse lõpetamisel muutub senine ühisomand kaasomandis olevaks varaks ja abikaasade osad kaasomandis loetakse võrdseks. Kui enne 1. juulit k.a  kehtinud seadus andis võimaluse kohtul kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest näiteks siis, kui üks abikaasa ei olnud mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga vara ühisvara omandamisel või kui abikaasal või lapsel oli selleks tähelepanu vääriv huvi, siis nüüd selline alus puudub.

Varaühisuselt võib üle minna vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtele, kuid seda vaid ühe aasta jooksul arvates uue perekonnaseaduse jõustumisest ehk siis kuni 30. juunini 2011. Selleks peavad abikaasad esitama ühiselt notariaalses vormis teate abieluvararegistri pidajale selle kohta, et nad soovivad vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtele üle minna. Üleminek on välistatud vaid juhul, kui on algatatud abielu lahutusmenetlus või kui abikaasad olid sõlminud abieluvaralepingu, mis näeb ette teisiti.

Kolmandate isikute suhtes on varasuhte muudatusel õiguslik tähendus ainult siis, kui vastav kanne on abieluvararegistrisse tehtud või kui varasuhte muutmine oli talle teada.

Lihtsustatud korras üleminek teisele varasuhtele pärast 30. juunit 2011 võimalik ei ole ja siis tuleb juba muus varasuhtes kokkuleppimiseks sõlmida abieluvaraleping.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse  varasuhe ei mõjuta selle vara ega varalise õiguse kuuluvust, mille abikaasa oli omandanud enne varasuhte jõustumist. Ka varasuhte kestel ühe abikaasa poolt omandatud vara osas õigused teisele abikaasale kuuluma ei hakka.

Käsitletav varasuhe on meil uus institutsioon, mistõttu selle valimine või varasemalt varasuhtelt sellele üleminek käesoleval ajal veel eriti populaarne ei ole.

Lühidalt öelduna tähendab vara juurdekasu tasaarvestuse varasuhe seda, et abikaasade vahel tasaarvestatakse vara, mis abielu kestel on lisandunud kummagi abikaasa varale.

Abikaasad valitsevad neile kuuluvat vara ühiselt. Vara ühine valitsemine ei välista aga seda, et vara hulka kuuluvaid esemeid nende omanikuks olev abikaasa ei saaks kasutada ega käsutada.  Seadus teeb vaid mõned erandid ja nii näiteks on abikaasal lubatud ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada seda talle kuuluvat vara, mida kasutatakse perekonna ühise eluasemena. Samuti ei ole abikaasal, kellele kuuluvat eluruumi kasutab eraldi teine abikaasa, õigus seda oma vara ilma teise abikaasa nõusolekuta käsutada ega sõlmida selle kasutamiseks üürilepinguid kolmandate isikutega.

Kui vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe lõppeb, siis selgitatakse välja, millise summa võrra ületab abikaasade vara (st abikaasale kuuluvate asjade harilik väärtus, rahaliselt hinnatavate õiguste, aga samuti kohustuste rahas väljendatav summa)  tema põhivara (st lahusvara  või lahusvaraks olnud õiguse alusel omandatud vara). Saadud vahe nimetatakse soetisvaraks.

Kui ühe abikaasa soetisvara osutub suuremaks, siis arvutatakse soetisvarade vahe. Selle vahe väärtusest  pool tuleb hüvitada teise abikaasa poolt sellele abikaasale, kelle soetisvara osutus väiksemaks. Välistatud ei ole aga ka olukord, kus varasuhte lõppemise ajaks ühe abikaasa vara tema põhivara ei ületa (st põhivara väärtus on jäänud samaks või koguni vähenenud). Sellisel juhul loetakse selle abikaasa soetisvara võrdseks nulliga.

Vara juurdekasvu tasaarvestuse lõppemisel tekib varalahusus, mille korral käsitletakse abikaasasid nende varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. Nimetatu ei tähenda aga seda, et abikaasadel nende abielulises kooselus vastastikused õigused ja kohustused üldse puuduksid.

Seadusandja on pidanud vajalikuks varasuhete kõrval ka senisest detailsemalt käsitleda abikaasade õigusi ja kohustusi; abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamist teineteise ja laste vajaduste huvides; sissetuleku hankimise ja perekonna ülalpidamisega seotut. Uudne on näiteks ka säte, mille kohaselt siis, kui abikaasad elavad lahus, on kumbki kohustatud andma teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist ja tegema seda korrapäraselt makstavate rahasummadena. Lahus elaval abikaasal ei ole aga õigus teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõuda siis, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.

Artikli autor vandeadvokaat Viive Kaur (viive.kaur@borenius.ee) nõustab meie kliente peamiselt intellektuaalse omandi valdkonda kuuluvates küsimustes. Samuti on tal pikaajalised kogemused klientide esindamisel kohtus kõigis eraõiguse küsimustes ja haldusvaidlustes.

Tippdomeeni .ee hakkab haldama, domeeninimede registrit pidama ning domeeninimede registreerimist korraldama Eesti Interneti Sihtasutus (EIS). Domeenireeglid on heaks kiidetud EIS Nõukogu otsusega 17. märtsist 2010 ja need on avaldatud EIS veebiaadressil www.eestiinternet.ee.

Üheks kõige olulisemaks uueks printsiibiks on see, et .ee domeeni saavad uue reeglistiku rakendumisel registreerida kõik Eesti ja välisriikide füüsilised ja juriidilised isikud, kusjuures ühele isikule registreeritavate domeenide arv ei ole piiratud.

Teiseks olulisemaks erinevuseks võrreldes varasemaga on domeenide registreerimise tähtajalisus ja tasulisus. Domeeni registreerimisperioodiks on üks aasta ja registreeringut saab pikendada määramatu arv kordi.

Domeeninimede registreerimise kord hakkab olema kahetasemeline – EIS sõlmib registrilepingud registripidajatega, kelleks saavad olla vaid teatud nõuetele vastavad internetiteenuse pakkujad (ISP) ja kellega sõlmivad teenuselepingu registreerijad, s.o isikud, kes domeeni taotlevad ja kasutavad.

Kui registripidajale teenuselepingu alusel makstav tasu kujuneb turul vabas konkurentsis, siis registripidaja ehk internetiteenuse pakkuja EISile makstav domeeni aastatasu on 285 krooni.

Esialgse kava kohaselt pidi üleminek uuele domeenireeglistikule toimuma selle aasta 1. mail, kuid see lükkus edasi. Üleminek on võimalik alles pärast seda, kui EIS on akrediteerinud piisaval hulgal teenusepakkujaid (registripidajaid).

Oluline on juhtida tähelepanu sellele, et tänaseks registreeritud ja kasutusel olevate domeenide kehtivuse jätkumiseks peab registreerija tegema teatud toimingud. EISi akrediteeritud registripidajate seast tuleb valida endale sobiv internetiteenuse pakkuja ja sõlmida registripidajaga teenuseleping.

EIS on näinud ette 6-kuulise üleminekuperioodi, mille jooksul tuleb olemasolev domeen ümber registreerida. Kui üleminekuperioodi lõppemisel ei ole praegust domeeni ümber registreeritud, muutub domeen vabaks ja selle registreerimist võib taotleda ükskõik kes.

Üleminekuperiood algab ajast, mil senise reeglistiku alusel enam uusi domeene registreerida ei saa, ehk siis ajast, mil rakenduvad uued reeglid. EISi nõukogu esimees on meedias kinnitanud, et uue reeglistiku jõustamisest antakse teada vähemalt 30 päeva varem, et ka registripidajad ja registreerijad jõuaksid omapoolseid ettevalmistusi teha.

Vandeadvokaat Viive Kaur on käsiraamatu “Intellektuaalne omand” ühisautor.

“Ettevõtjad ja üldjuhul ka muud isikud teavad suurepäraselt, mis on kaubamärk, mis ärinimi ja mis domeeninimi ning millist eesmärki need institutsioonid igapäevaelus täidavad või täitma peaksid.

Kindlasti ei vaja selgitamist see, et ettevõtja majandustegevus realiseerub äriühingu kaudu, milline ilma ärinimeta ei ole mõeldav, ning et kaubamärgi eesmärgiks on eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teise ettevõtja samaliigilistest kaupadest või teenustest.

Domeeninimi on vaid nö tehniline abiline äriühingu jaoks ehk siis aadress, mille kaudu isik ennast Interneti keskkonnas nähtavaks teeb, äripartnerite ja klientidega suhtleb, oma kaupu või teenuseid reklaamib jne.

Ärinime, kaubamärgi ja domeeninime eraldi ja üksteisest sõltumatuna funktsioneerimine on teoorias võimalik, kuid praktikas põimuvad nad sageli ja tihedalt. 

Nii näiteks välistab kaubamärgi registreerimise asjaolu, et registreerimiseks esitatud tähis on identne või eksitavalt sarnane enne taotluse esitamise kuupäeva, rahvusvahelise registreeringu kuupäeva või prioriteedikuupäeva äriregistrisse kantud ärinimega, ja seda tingimusel kui vastava ettevõtja tegevusala kuulub samasse valdkonda selle kauba või teenusega, mille tähistamiseks kaubamärki kasutatakse või kavatsetakse kasutada. Kaubamärgi registreerimist välistavat eelkirjeldatud suhtelist asjaolu ei rakendata vaid juhul, kui äriregistrisse antud ärinimele õigust omav ettevõtja annab kaubamärgi registreerimiseks oma kirjaliku nõusoleku.

Nii kaubamärgil kui ärinimel on õiguskaitse ning võib öelda, et nende suhe on vastastikune ja nende arvestamise vajadus oleneb sellest, kumb õigus on varasem.

Kui kaubamärgi registreerimise võib välistada olenevalt asjaoludest teise isiku ärinimi, siis näiteks ärinime valiku üheks piiranguks on varasema kaubamärgi olemasolu. Seadus keelab ärinimes Eestis kaubamärgina kaitstud tähise kasutamise ilma kaubamärgi omaniku notariaalse või digitaalallkirjastatud nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui ettevõtja tegutseb sellel või nendel tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk ei ole kaitstud.

Ärinime valimisele asumisel on soovitav seega eelnevalt teha otsingud kaubamärgi andmebaasides ja hilisemate arusaamatuste ning vaidluste ärahoidmiseks veenduda, et puudub teise isiku varasem õigus kaubamärgi näol. Seejuures ei oma tähendust see, kas tegemist on sõnalisena, tähelisena või numbrilise tähisena või nende kombinatsioonina õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ka kombineeritud kaubamärgi ühe osa, näiteks sõnalise osa kasutamine ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.

Oluline on siinkohal rõhutada, et juhul, kui ettevõtja kandmisel äriregistrisse ei olnud ärinime valikul takistust teise isiku varasema kaubamärgi näol, siis juhul, kui ettevõtja tegevusala või tegevusalad pärast ärinime äriregistrisse kandmist muutuvad, rakendub ka eelkäsitletud piirang.

Ehkki domeeninimi on vaid tehniline abivahend ja oma olemuselt kujutab äriühingu identiteeti Interneti keskkonnas, siis oma funktsioonilt sarnaneb ta kaubamärgiga. Kõigil huvilistel tasub tutvuda Riigikohtu lahendiga 3-2-1-4-06, milles väga põhjalikult käsitletakse muude küsimuste kõrval ka domeeninimede registreerimisega seonduvaid küsimusi.

Sealhulgas on Riigikohus öelnud, et domeeninimi ei ole üksnes aadress, vaid see kannab lisaks tehnilise funktsioonile ka muid ülesandeid. Viidates domeeninime omajale, mõjutab domeeninimi näiteks Interneti kasutajaid külastama just seda veebilehekülge. Seega sarnaneb domeeninimi oma funktsioonidelt kaubamärgiga, kuna see hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust ja päritolu ning täidab reklaamifunktsiooni.

Seega on kaubamärk väga tihedalt seotud ka domeeninimega. Domeeninime valikul ja registreerimisel võidakse kas siis tahtmatult või pahatahtlikult rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi ja oluliselt takistada või teha isegi võimatuks kaubamärgiomanikul kasutada õiguskaitse saanud kaubamärki talle vajalikus mahus ja viisidel.

…

Kui Eestis on kohtupraktika kaubamärkide ja ärinimede õiguskaitsega seotud vaidlustes välja kujunenud, siis domeeninimede osas seda öelda ei saa. Samas on sellisest olukorrast olemas ka väljapääs, sest kaubamärgiomaniku ning domeeni kasutaja vahelise õigussuhte hindamisel ja vaidluse lahendamisel on võimalik tugineda rahvusvahelisele praktikale.

Registreeritud domeeninime on võimalik vaidlustada, kui see on teise isiku kaubamärgiga identne või sellega eksitavalt sarnane, kui domeeninime kasutajal ei ole õigustatud huvi domeeninime suhtes ning kui domeeninimi registreeriti ja seda kasutatakse halvas usus.”

Viive Kaur on pikaajalise ja mitmekülgsete kogemustega spetsialist, kes pakub õigusabi kõigis intellektuaalse omandi valdkonda kuuluvates küsimustes. Viive on ka üks sel suvel ilmunud käsiraamatu “Intellektuaalne omand” ühisautoritest. Lisaks on tal pikaajalised kogemused klientide esindamisel kohtus erinevates intellektuaalomandi kaitset puudutavates vaidlustes.

LMH ning Äripäeva koostöös valmib Äripäeva IT käsiraamat.