Saneerimise käigus ümberkujundatavatest nõuetest

Üldistatud käsitluse järgi on saneerimine teatud abinõude rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks, jätkusuutliku majandamise tagamiseks ja vajadusel ka tegevuse ümberkorraldamiseks. Saneerimise käigus on võimalik ettevõtte vastu suunatud nõudeid ümberkujundada, samas kehtivad piirangud, millel alljärgnevalt valikuliselt on lühidalt peatutud.

Riigikohus on asunud seisukohale, et saneerimismenetluses saab reeglina ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks või ei ole tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta kestvuslepingutest, (n. laenu- või üürileping) tulenevaid nõudeid. Samuti ei saa saneerimiskavaga ette näha, et ettevõte maksaks järgmise kahe aasta jooksul talle esitatavatest elektriarvetest üksnes poole või jätaks järgmise kolme aasta jooksul tasumata tulevikus tekkivad laenulepingujärgsed laenusumma tagasimaksed.

Siiski on Riigikohus möönnud, et saneerimise huvides võib sekkuda erandlikult ja ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki -ettevõtte jätkusuutlik toimimine – tõenäoliselt võimalik saavutada ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt võlausaldajate õigusi. Riigikohtu hinnangul ei ole välistatud näha ette kestvuslepingute ümberkujundamine selliselt, et saneerimiskava kinnitamisega lepingud lõpetatakse ja kujundatakse ümber lepingu lõpetamisest tekkinud kohustused. Samuti tuleb kõne alla, et krediidilepingute puhul nähakse saneerimiskavaga ette maksepuhkus (nii põhiosale kui ka intressile), kuid sel perioodil tekkivaid nõudeid (sh intressinõudeid) sel juhul ei vähendata, vaid üksnes ajatatakse. Selline “maksepuhkus” saab tulla kõne alla siiski üksnes erandlikult ega saa ületada üldjuhul üht aastat. Riigikohus on asunud seisukohale, et eelkirjeldatud lähenemine on võimalik ka pandiga tagatud nõuete puhul, mida pant jääb jätkuvalt tagama – sellisel juhul on ettevõtte jaoks võimalik, et pandiga tagatud vara „maksepuhkuse“ ajal ei müüda.