Ettevõtjate igapäevases majandustegevuses loovutatakse ja omandatakse nõudeid nende nimiväärtusest erineva hinnaga. Selles ei ole midagi eriskummalist ning sellistel tehingutel on väga erinevad põhjused. Sageli ei osata seejuures aga tähelepanu pöörata võimalikule kaasnevale maksuriskile. Kuigi nõude loovutamine ei ole iseenesest käsitletav käibena, võib maksuhaldur nõude omandamist alla selle nimiväärtuse pidada võlgade sissenõudmise teenuseks ning maksustada käibemaksuga. Sellist võimalust on põhimõtteliselt kinnitanud ka Riigikohus. Siiani on jäänud aga ebakindlaks, milles see võlgade sissenõudmise teenus siis täpselt seisneb, millal tekib käive ning milline on selle maksustatav väärtus. Nimiväärtusest erineva hinnaga nõuete loovutamisest kirjutasime lühidalt ka ühes varasemas artiklis.
Võlgade sissenõudmise teenuse osutamisele, mille käibemaksuga maksustamise vastu võiks maksuhalduril huvi olla, on üldjuhul asjaolu, et nõude omandaja sisuliselt vabastab nõude loovutaja igasugustest nõude sissenõudmise ja laekumisega seotud riskidest ja vastutasuks müüb nõude loovutaja nõude omandajale nõude alla raamatupidamises kajastatud väärtuse ehk teisisõnu – nõude loovutaja annab arvestuslikust hinnast niiöelda hinnaalandust. Seega, kui nõue omandatakse alla selle nimiväärtuse, võib maksuhaldur senisele Riigikohtu praktikale tuginedes leida, et nõude omandaja osutab nõude loovutajale võlgade sissenõudmise teenust, lugedes seejuures käibemaksuga maksustatavaks väärtuseks omandatud nõude arvestusliku väärtuse ja nõude eest tegelikult tasutud summa vahe.
Praktikas võiks sellise hindade vahe maksustamine olla tõenäoline juhul, kui nõude arvestuslik väärtus peaks juhtumisi kokku langema nõude tegeliku väärtuse ehk turuväärtusega (st juhul, kui nõue omandatakse alla selle turuväärtuse). Seda mõtet toetab ka ühes Euroopa Kohtu kohtuasjas esitatud kohtujuristi arvamus (kohtuasi nr C-93/10), mille kohaselt ei saa omandatud nõude arvestusliku väärtuse ja nõude eest tegelikult tasutud summa vahe olla käibemaksuga maksustatav juhul, kui nõue omandatakse selle turuväärtuses. Äärmisel juhul saab maksustatavaks väärtuseks lugeda kasumit, mida nõude omandaja läbi nõude sissenõudmise reaalselt teenib. Seetõttu ei peaks sellist tegevust lugema sissenõudmise teenuse osutamiseks juhul, kui nõude omandaja ei suuda omandatud nõuet ostuhinnast (turuhinnast) kallimalt sisse nõuda.
Kokkuvõttes tuleks võimaliku käibemaksukohustuse tekkimisega arvestada eelkõige nendel ettevõtjatel, kes omandavad nõude alla selle turuväärtuse, lootusega vastav nõue kasumi teenimise eesmärgil ise sisse nõuda. Kuid isegi sel juhul võiks maksustatav käive tekkida üksnes ulatuses, milles sissenõutud summa ületab nõude ostuhinda.
See postitus kuulub rubriiki Maksuõigus, vaidlused, pankrotiõigus. Salvesta lemmikutesse
püsiviide. Kommentaarid ja trackback-viited on suletud.
Nõude omandamisega seonduvatest käibemaksuaspektidest
Ettevõtjate igapäevases majandustegevuses loovutatakse ja omandatakse nõudeid nende nimiväärtusest erineva hinnaga. Selles ei ole midagi eriskummalist ning sellistel tehingutel on väga erinevad põhjused. Sageli ei osata seejuures aga tähelepanu pöörata võimalikule kaasnevale maksuriskile. Kuigi nõude loovutamine ei ole iseenesest käsitletav käibena, võib maksuhaldur nõude omandamist alla selle nimiväärtuse pidada võlgade sissenõudmise teenuseks ning maksustada käibemaksuga. Sellist võimalust on põhimõtteliselt kinnitanud ka Riigikohus. Siiani on jäänud aga ebakindlaks, milles see võlgade sissenõudmise teenus siis täpselt seisneb, millal tekib käive ning milline on selle maksustatav väärtus. Nimiväärtusest erineva hinnaga nõuete loovutamisest kirjutasime lühidalt ka ühes varasemas artiklis.
Võlgade sissenõudmise teenuse osutamisele, mille käibemaksuga maksustamise vastu võiks maksuhalduril huvi olla, on üldjuhul asjaolu, et nõude omandaja sisuliselt vabastab nõude loovutaja igasugustest nõude sissenõudmise ja laekumisega seotud riskidest ja vastutasuks müüb nõude loovutaja nõude omandajale nõude alla raamatupidamises kajastatud väärtuse ehk teisisõnu – nõude loovutaja annab arvestuslikust hinnast niiöelda hinnaalandust. Seega, kui nõue omandatakse alla selle nimiväärtuse, võib maksuhaldur senisele Riigikohtu praktikale tuginedes leida, et nõude omandaja osutab nõude loovutajale võlgade sissenõudmise teenust, lugedes seejuures käibemaksuga maksustatavaks väärtuseks omandatud nõude arvestusliku väärtuse ja nõude eest tegelikult tasutud summa vahe.
Praktikas võiks sellise hindade vahe maksustamine olla tõenäoline juhul, kui nõude arvestuslik väärtus peaks juhtumisi kokku langema nõude tegeliku väärtuse ehk turuväärtusega (st juhul, kui nõue omandatakse alla selle turuväärtuse). Seda mõtet toetab ka ühes Euroopa Kohtu kohtuasjas esitatud kohtujuristi arvamus (kohtuasi nr C-93/10), mille kohaselt ei saa omandatud nõude arvestusliku väärtuse ja nõude eest tegelikult tasutud summa vahe olla käibemaksuga maksustatav juhul, kui nõue omandatakse selle turuväärtuses. Äärmisel juhul saab maksustatavaks väärtuseks lugeda kasumit, mida nõude omandaja läbi nõude sissenõudmise reaalselt teenib. Seetõttu ei peaks sellist tegevust lugema sissenõudmise teenuse osutamiseks juhul, kui nõude omandaja ei suuda omandatud nõuet ostuhinnast (turuhinnast) kallimalt sisse nõuda.
Kokkuvõttes tuleks võimaliku käibemaksukohustuse tekkimisega arvestada eelkõige nendel ettevõtjatel, kes omandavad nõude alla selle turuväärtuse, lootusega vastav nõue kasumi teenimise eesmärgil ise sisse nõuda. Kuid isegi sel juhul võiks maksustatav käive tekkida üksnes ulatuses, milles sissenõutud summa ületab nõude ostuhinda.