Riigilõiv või proportsionaalne tulumaks?

Poliitikud on viimaks aru saanud, et riigilõivud on kohtusse pöördumiseks liiga kõrged. Igal juhul on riigikogu menetlusse jõudnud riigilõivuseaduse muutmise seadus (10 SE II-1). Kas see toimus omal initsiatiivil või õiguskantsleri ja Riigikohtu noomituse järel, ei olegi kokkuvõttes oluline.

Siiralt kahju on küll, et selle arusaamiseni jõudmine võttis nii palju aastaid, paljudele inimestele jäigi õigus kättesaamatuks.

Paraku jääb mõistetamatuks, kuidas saab üldse tekkida olukord, et riigilõivud on liiga kõrged. Samuti ei ole selge, kes ja kuidas annab hinnanguid, kas riigilõiv on liiga kõrge või madal. Mis on need põhimõtted ja arvutused, kuidas saadakse erinevad kohtusse pöördumise riigilõivud? Lihtsalt riigilõivude kahekordne suurendamine või vähendamine tundub jabur ega anna mingit kindlust, et mõne aasta pärast pole olukord sama.

Mis põhimõttel peaks riigilõive seadusega määrama? Mis üldse on riigilõiv?

Riigilõivuseaduse § 2 ütleb, et riigilõiv on summa, mis tasutakse lõivustatud toimingu eest. Teisisõnu ei ole tegemist millegi muu kui tasuga teenuse eest.

Asjaolu, et tegemist on avaliku teenusega ning kohtupidamine peab olema sõltumatu, ei muuda riigilõivu olemust – me maksame ikkagi selle eest, et kohus menetleks konkreetset hagi või muud avaldust.

Riigilõivuseaduse § 4 lg 1 ütleb, et riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte).

Riigilõivuseaduse § 5 ütleb, et riigilõivu tasujaks on isik, kelle huvides või kelle suhtes toiming tehakse.

Kokkuvõttes on seaduse kohaselt küsimus ühene – igaüks peaks maksma riigilõivu täpselt nii palju, kui palju kulub tema hagi või muu avalduse menetlemiseks.

Teisisõnu eristabki riigilõivu maksust asjaolu, et riigilõivu puhul katame konkreetse asja kulud, ilma igasuguse solidaarsuse ega muu anonüümsuseta.

Ilmselgelt ei ole praegused riigilõivud tegelikult seotud konkreetsete kuludega. Vaid kaks näidet:

• Teadupoolest küsitakse väiksema nõude puhul vähem riigilõivu ning suurema nõude puhul suuremat. Tegelikkuses ei pruugi ning enamasti ei olegi summa suurusel nõude menetlemise kuludega suurt midagi pistmist. Ei ole mingit vahet, kas kohus menetleb 63 911,64-eurose laenu nõuet või 639 116,48-eurose laenu nõuet. Kohe kindlasti ei ole viimasel juhul menetlus neli korda pikem ja keerulisem selle ühe nulli paberitesse lisamise tõttu (riigilõiv on neli korda kõrgem).
• Ringkonnakohtusse pöördumisel on riigilõiv sama suur kui esimeses astmes. Samas on üsna ilmne, et kulud esimeses astmes, kus asja menetletakse algusest, kogutakse ja hinnatakse kõiki tõendeid ja seisukohti, toimub mitu korda rohkem istungeid kui ringkonnakohtus jne, on reaalsed menetlemise kulud palju suuremad (või ringkonnakohtus väiksemad).

Ainuke erand, mis seadus kulupõhisusest teeb, on § 4 lõikes 2. Erandi järgi võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt, lähtudes toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast huvist. Paraku ei täpsusta seadus, kuidas erinevalt. Arvestades aga erandi eesmärki, võiks riik otsustada, et teatud avalike teenuste eesmärgid, hüved või huvid on sellised, mille puhul tuleks riigilõivu vähendada (riik kannab ise osa teenuse kuludest), mitte vastupidi. Kui isikud peaksid avaliku teenuse eest maksma rohkem kui teenusega kaasnevad kulud on, tekib küsimus, kas ja miks üritab riik monopoolselt osutatavate avalike teenuste eest kasumit teenida. Kulupõhisuse printsiibist ei tehtaks mitte erandit, vaid see kaoks. Riigilõivudelt kasumi teenimine, olgu selle kasumi jaotamise eesmärk kui õilis iganes, ei tundu olevat legitiimne eesmärk.

Palju on räägitud, et kõrgemaid riigilõive võib kehtestada, sest need aitavad ära hoida tarbetuid kohtuasju, kohtute koormamist jms. Ausalt öeldes ei saa ma sellest aru. Riigilõiv on tasu konkreetse teenuse eest ning riigilõivudel ei ole muid loogilisi eesmärke kui vastavate kulude katmine. Tihtilugu esitatakse tõesti asjatuid hagisid, aga nende vältimiseks peaks olema ning ongi teised vahendid. Näiteks on kohtul õigus jätta perspektiivitu hagiavaldus menetlusse võtmata või läbi vaatamata. Tegelikkuses esitavad n-ö professionaalsed hagejad pigem väikseid või mitterahalisi nõudeid ja tihtilugu sel juhulgi riigi abi saades. Lõppude lõpuks ei saa riik midagi teha, kui inimesed tahavad osta tarbetuid teenuseid, ükskõik kas era- või avalikke. Kui riigilõivud kataksid otseseid kulusid (nagu nad peaksid), ei ole head põhjendust, miks peaks kohtutes olema järjekorrad, ülekoormus jms.

Tundub, et riigilõivude suurus ei ole kehtestatud mitte kulupõhiselt, vaid tunnetuslikult, kusjuures kaalukausiks paistab olevat kellegi arvamus, palju maksta suudetakse. Näiteks arvatakse, et kui isikul juba on suurem rahaline nõue, siis küll ta saab maksta rohkem ja kui väiksem või mitterahaline nõue, siis vähem. Mul võis ju näiteks maja maha põleda ning kindlustus üritab mõnel formaalsel põhjusel maksmata jätta. Kohtusse ei pöörduta üldjuhul rikastumiseks, vaid oma rikutud õiguste taastamiseks. Kokkuvõttes peaks riigilõivude suuruse kehtestamise printsiibid olema elementaarsed. Iga riigilõiv peaks vastama hagi vms menetlemise kuludele. Erandina peaks riik kehtestama madalamad riigilõivud asjades, kus toimingu eesmärgi, hüve või huvi tõttu ei tohiks isikutelt kõiki kulusid küsida (nt elatise nõuetes jms). Neist kahest printsiibist piisab täiesti.

Edasi võib mõelda, kui konkreetselt saab riigilõive määrata? Arusaadav on, et mingi üldistus või ebatäpsus jääb. IT-ajastul ei tohiks aga olla võimatu fikseerida iga konkreetse hagiavalduse menetluse kulusid. Näiteks küsida kohtusse pöördumisel võimalike kulude katteks deposiit ning fikseerida täpne riigilõivu suurus pärast asja arutamist. Teatud kulude puhul (näiteks postikulud, tunnistaja tasud) see juba toimib.

Mis juhtuks, kui riigilõivud lähtuksid reaalsetest kuludest? Inimesed tunneksid, et nad saavad ka tegelikult oma raha eest riigilt soovitud teenuseid. Praegu me lihtsalt maksame anonüümselt kurja ja kauge seadusega määratud koormist ning loodame, et riik osutab üldiselt teenust hästi. Kui isik peaks maksma mõne asjatu istungi edasilükkamise puhul raha juurde, tekib tal vähemalt veidi enam moraalset võimalust nuriseda. Avalike teenuste kvaliteet läheks paremaks ning inimesed saaksid riigiga vahetuma suhte.

Tegelikkuses ei puuduta riigilõivude tasu suurus vaid kohtuasju. Samad printsiibid rakenduvad ka teistele riigilõivudele.

Teema edasise laiendusena peaks rakendama sarnaseid printsiipe ka riigi poolt sisseostetud avalikele teenustele – eelkõige notarite ja täiturite, aga ka pankrotihaldurite tasudele. Nende puhul on küll täiendavaid aspekte – avalikke teenuseid osutavad eraõiguslikud isikud vastutavad mingil määral oma tegevuse eest isiklikult ning neil on ka õigustatud ootus kasumile. Kokkuvõttes ei ole siiski piisavat põhjendust, miks peavad kallimaid kinnistuid ostvad isikud maksma mitu korda rohkem kui odavamaid tehinguid tegevad isikud – notari töö maht ei pruugi olla oluliselt erinev. Näiteks 63 912 euro suuruse tehingu väärtuse puhult on notari täistasu 102,90 eurot, aga 639 120 euro suuruse tehingu puhul 958,65 eurot ehk üle 9 korra väiksem. Ei ole tõenäone, et ainuüksi tehingu väärtuse suuruse tõttu on 9 korda rohkem tööd või kallimad kulud.

Samamoodi ei ole põhjendatav, miks peaks suurema nõude puhul täiturile oluliselt enam maksma – ka täituri töö maht ei pruugi erineda. Näiteks 63 901 euro suuruse nõude puhul on täituri tasu 5 112,96 eurot, aga 639 010 euro suuruse nõude puhul 23 328,05 eurot – ka siin ei ole 4-kordne vahe õigustatud.

Praegused (osaliselt) liiga kõrged riigilõivud ja muud tasud avalike teenuste eest võivad olla isegi põhiseadusega vastuolus ainuüksi seetõttu, et riigilõivu ega muu nimetuse all ei tohiks kedagi kohustada maksma rohkem, kui vastav teenus maksab.

Iseenesest ei pruugigi olla kõik riigilõivud, notarite ja täiturite tasud liiga suured aga probleem on selles, et nad ei ole läbipaistvalt vastavate kuludega seotud ning põhinevad läbipaistmatutel arvutustel ja proportsionaalsusel. Tunnetuslik kõrgema huvi kõrgem lõivustamine viitabki pigem proportsionaalse tulumaksu alustele kui kulupõhisusele. Lisaks seadusega sätestatud printsiibi rikkumisele on kummaline, et selline varjatud proportsionaalne lõivu võtmine või maksustamine toimub vähemalt vaikival parempoolsete parteide nõusolekul.

*Artikkel ilmus ajakirjas Rp Raamatupidamise praktik  septembrinumbris (2011)