Seadus lubab meil enda tarbeks salvestada muusikat ja filme ilma kelleltki luba küsimata. Samas ei ole selline koopiate tegemine siiski tasuta. Niisuguse koduse salvestamise eest saavad nii autor, teose esitaja kui ka helisalvestise (so fonogrammi) tootja tegelikult teatud hüvitise. Hüvitise tarvis maksavad tasu salvestusseadmete ja tühjade salvestusvahendite tootjad ja importijad. Sellisel viisil tasu kogumine on tekitanud palju vastukaja – kasutajad tihti arvavad, et nende käest tahetakse ebaõiglaselt palju ja õiguste omajad jällegi leiavad, et nende tasud on häbematult väiksed. Samuti on nn tühja kasseti tasu süsteemile ette heidetud seda, et sellisel viisil hüvitise kogumine ei arvesta teoste tegelikku kasutamist ning ei ole seega õiguste omajate ega kasutajate suhtes õiglane.
Palju kõmu tekitanud teema jõudis lõpuks Hispaaniast ka Euroopa Kohtu ette. Vaidlus sai alguse sellest, kui kollektiivse esindamise organisatsioon SGAE nõudis äriühingult Padawan tühja kasseti tasu maksmist. Padawan, kes turustas erinevaid salvestusseadmeid ja salvestuskandjaid, keeldus tasu maksmisest, kuna leidis, et nimetatud tasu kohaldamine on digitaalandmekandjate vahel vahet tegemata ning sõltumata sellest, milliseks kasutamiseks need on mõeldud (isiklik kasutus või kasutus kutse- või äritegevuses), vastuolus Infoühiskonna Direktiiviga[1]. 21. oktoobri 2010.a lahendis C-467/08 avaldas Euroopa Kohus oma seisukohad sellel teemal. Antud lahendist loodeti palju, kuid kohtu seisukohad on saanud juba ka kriitika osaliseks – otsus tekitas rohkem uusi küsimusi, kui andis vastuseid.
Õiglane hüvitis. Maksma peab – aga kui palju?
Üldreegel on see, et koopiate tegemine autoriõigusega kaitstud teostest on lubatud vaid autori nõusolekul ehk autoril on ainuõigus otsustada, kes ja millises ulatuses tema teostest koopiaid teeb. Milliseid erandeid selle üldreegli suhtes teha võib, dikteerib meile Euroopa Liidu tasandil Infoühiskonna Direktiiv. Direktiiv näeb mh ette, et liikmesriigid võivad omal valikul kehtestada autori kopeerimise ainuõiguse suhtes isikliku kasutamise puhuks erandi. Samas kohustab direktiiv liikmesriike, kes selle võimaluse ette näevad, sätestama kohustuse tasuda õiguste omajatele, kelle huve kõnealuse erandi kohaldamise tõttu kahjustatakse, õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise kohustust käsitleb korduvalt ka direktiivi preambula – jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada.
See, et loome- ja kunstilise tegevusega tegelejad peaksid oma tegevuse eest saama tasu, enamasti kahtlusi ei tekita. Palju küsimusi on tekitanud aga see, kuidas isiklikuks otstarbeks teoste kasutamist reguleerida ning kuidas sellise kasutamise eest tagada õiguste omajatele õiglane tasu. Direktiiv selleks mingeid otseseid juhiseid ei anna. Palju riigid, sh ka Eesti, on selle küsimuse lahendanud nn tühja kasseti tasu süsteemi kehtestamisega. Nimetatud süsteemi alusel arvestatakse vastav õiglane hüvitis salvestusseadmetelt ja salvestuskandjatelt. Probleemiks on aga see, et kuigi süsteem põhineb sarnastel alustel, siis on riigiti õiglase hüvitise määrad väga erinevad. Lisaks võetakse vastava hüvitise arvestamisel osades riikides arvesse ka salvestuskandjate mahtu, mida Eestis näiteks ei tehta.
Seega oodati põnevusega, et millise hinnangu annab Euroopa Kohus nn tühja kasseti tasu süsteemile.
Kuidas tuleks õiglast hüvitist arvutada?
Esimene küsimus, millele lahendis C-467/08 vastust otsiti seonduski õiglase hüvitise mõistega. Euroopa Kohus märkis, et õiglase hüvitise kontseptsioon ja selle suurus on seotud kahjuga, mida autor kannab kaitstud teose isiklikul eesmärgil loata reprodutseerimise tõttu. Sellest vaatenurgast tuleb õiglast hüvitist käsitada kui vastutasu autori kantud kahju eest. Seega tuleb õiglast hüvitist tingimata arvutada selle kahju kriteeriumi põhjal, mis on autorile tekitatud kaitstud teose isiklikul eesmärgil loata reprodutseerimise erandi tõttu.
Kui vastavat hüvitist tuleb arvutada kahju kriteeriumi põhjal, siis tekib paratamatult küsimus, kas riigiti väga erinevate määradega tühja kasseti tasu laadsed süsteemid, mis ei arvesta kahjutekitajat ega tegelikku kahjusaajat, ikka tagavad õiguste omajatele direktiiviga ette nähtud õiglase hüvitise. Kohtulahendist selle küsimusele otseset vastust kahjuks ei leia.
Kes tegelikult maksab õiglast hüvitist?
Järgmisena tekib küsimus – kes siis ikkagi peaks vastavat õiglast hüvitist maksma? Euroopa Kohus leidis käsitletavas lahendis, et kopeerimise ainuõiguse omajale kahju tekitanud isik on isik, kes reprodutseerib kaitstud teost isikliku kasutamise eesmärgil ilma õiguse omajalt eelnevalt luba küsimata. Põhimõtteliselt tuleb nimetatud isikul reprodutseerimisega seotud kahju seega heastada, makstes õiguse omajale vastavat hüvitist.
Kohus märkis, et kuna praktikas on keeruline isiklikul eesmärgil kasutajaid tuvastada ning kohustada neid asjaomaste õiguste omajatele tekitatud kahju hüvitama, sest konkreetsest isiklikul eesmärgil kasutamise juhtimist tulenev kahju võib individuaalselt olla minimaalne, peavad liikmesriigid õiglase hüvitise rahastamiseks seadma sisse „isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu”. Nagu juba eelpool mainitud, tuntakse sellist tasu süsteemi Eestis tühja kasseti tasu nime all. Euroopa Kohus märkis veel, et nimetatud tasu ei pea maksma asjaomased üksikisikud, vaid need, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad ning kes teevad need seadmed eraisikutele kättesaadavaks või osutavad neile reprodutseerimisteenust. Nimetatud süsteemi kohaselt tuleb isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu maksta asjaomastel seadmeid käsutavatel isikutel.
Samas peab tõdema, et tegelikkuses maksvad vastava hüvitise kinni ikkagi kasutajad, kuivõrd vastav hüvitis kajastub seadmete ja andmekandjate hinnas.
Kas kahju hüvitamine ilma rikkumiseta on ikka õiglane?
Viimaks käsitles Euroopa Kohus ka seda teemat, kas on õiglane nõuda kahju hüvitamist, kui rikkumist ei ole tegelikult toimunudki. Euroopa Kohus leidis, et kui asjaomased seadmed on tehtud füüsilistele isikutele kättesaadavaks isiklikul eesmärgil kasutamiseks, siis ei ole sugugi vaja tõendada, et kõnealused isikud on teoseid asjaomaste seadmete abil isikliku kasutamise eesmärgil kopeerinud ning seega tekitanud kaitstud teoste autoritele tegelikult kahju. Õiguspäraselt saab eeldada, et nimetatud füüsilised isikud kasutavad seadmete kättesaadavaks tegemist täielikult ära, st kasutavad kõiki nende seadmete võimalikke funktsioone, sh reprodutseerimist. Sellest tuleneb, et ainuüksi nende seadmete või aparaatide omadusest teoseid kopeerida piisab tühja kasseti tasu kohaldamise õigustamiseks, tingimusel et need seadmed või aparaadid on tehtud füüsilistele isikutele kui isiklikul eesmärgil kasutajatele kättesaadavaks.
[1] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas
Euroopa Kohus: Kas õiglane hüvitis on ikkagi õiglane?
Seadus lubab meil enda tarbeks salvestada muusikat ja filme ilma kelleltki luba küsimata. Samas ei ole selline koopiate tegemine siiski tasuta. Niisuguse koduse salvestamise eest saavad nii autor, teose esitaja kui ka helisalvestise (so fonogrammi) tootja tegelikult teatud hüvitise. Hüvitise tarvis maksavad tasu salvestusseadmete ja tühjade salvestusvahendite tootjad ja importijad. Sellisel viisil tasu kogumine on tekitanud palju vastukaja – kasutajad tihti arvavad, et nende käest tahetakse ebaõiglaselt palju ja õiguste omajad jällegi leiavad, et nende tasud on häbematult väiksed. Samuti on nn tühja kasseti tasu süsteemile ette heidetud seda, et sellisel viisil hüvitise kogumine ei arvesta teoste tegelikku kasutamist ning ei ole seega õiguste omajate ega kasutajate suhtes õiglane.
Palju kõmu tekitanud teema jõudis lõpuks Hispaaniast ka Euroopa Kohtu ette. Vaidlus sai alguse sellest, kui kollektiivse esindamise organisatsioon SGAE nõudis äriühingult Padawan tühja kasseti tasu maksmist. Padawan, kes turustas erinevaid salvestusseadmeid ja salvestuskandjaid, keeldus tasu maksmisest, kuna leidis, et nimetatud tasu kohaldamine on digitaalandmekandjate vahel vahet tegemata ning sõltumata sellest, milliseks kasutamiseks need on mõeldud (isiklik kasutus või kasutus kutse- või äritegevuses), vastuolus Infoühiskonna Direktiiviga[1]. 21. oktoobri 2010.a lahendis C-467/08 avaldas Euroopa Kohus oma seisukohad sellel teemal. Antud lahendist loodeti palju, kuid kohtu seisukohad on saanud juba ka kriitika osaliseks – otsus tekitas rohkem uusi küsimusi, kui andis vastuseid.
Õiglane hüvitis. Maksma peab – aga kui palju?
Üldreegel on see, et koopiate tegemine autoriõigusega kaitstud teostest on lubatud vaid autori nõusolekul ehk autoril on ainuõigus otsustada, kes ja millises ulatuses tema teostest koopiaid teeb. Milliseid erandeid selle üldreegli suhtes teha võib, dikteerib meile Euroopa Liidu tasandil Infoühiskonna Direktiiv. Direktiiv näeb mh ette, et liikmesriigid võivad omal valikul kehtestada autori kopeerimise ainuõiguse suhtes isikliku kasutamise puhuks erandi. Samas kohustab direktiiv liikmesriike, kes selle võimaluse ette näevad, sätestama kohustuse tasuda õiguste omajatele, kelle huve kõnealuse erandi kohaldamise tõttu kahjustatakse, õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise kohustust käsitleb korduvalt ka direktiivi preambula – jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada.
See, et loome- ja kunstilise tegevusega tegelejad peaksid oma tegevuse eest saama tasu, enamasti kahtlusi ei tekita. Palju küsimusi on tekitanud aga see, kuidas isiklikuks otstarbeks teoste kasutamist reguleerida ning kuidas sellise kasutamise eest tagada õiguste omajatele õiglane tasu. Direktiiv selleks mingeid otseseid juhiseid ei anna. Palju riigid, sh ka Eesti, on selle küsimuse lahendanud nn tühja kasseti tasu süsteemi kehtestamisega. Nimetatud süsteemi alusel arvestatakse vastav õiglane hüvitis salvestusseadmetelt ja salvestuskandjatelt. Probleemiks on aga see, et kuigi süsteem põhineb sarnastel alustel, siis on riigiti õiglase hüvitise määrad väga erinevad. Lisaks võetakse vastava hüvitise arvestamisel osades riikides arvesse ka salvestuskandjate mahtu, mida Eestis näiteks ei tehta.
Seega oodati põnevusega, et millise hinnangu annab Euroopa Kohus nn tühja kasseti tasu süsteemile.
Kuidas tuleks õiglast hüvitist arvutada?
Esimene küsimus, millele lahendis C-467/08 vastust otsiti seonduski õiglase hüvitise mõistega. Euroopa Kohus märkis, et õiglase hüvitise kontseptsioon ja selle suurus on seotud kahjuga, mida autor kannab kaitstud teose isiklikul eesmärgil loata reprodutseerimise tõttu. Sellest vaatenurgast tuleb õiglast hüvitist käsitada kui vastutasu autori kantud kahju eest. Seega tuleb õiglast hüvitist tingimata arvutada selle kahju kriteeriumi põhjal, mis on autorile tekitatud kaitstud teose isiklikul eesmärgil loata reprodutseerimise erandi tõttu.
Kui vastavat hüvitist tuleb arvutada kahju kriteeriumi põhjal, siis tekib paratamatult küsimus, kas riigiti väga erinevate määradega tühja kasseti tasu laadsed süsteemid, mis ei arvesta kahjutekitajat ega tegelikku kahjusaajat, ikka tagavad õiguste omajatele direktiiviga ette nähtud õiglase hüvitise. Kohtulahendist selle küsimusele otseset vastust kahjuks ei leia.
Kes tegelikult maksab õiglast hüvitist?
Järgmisena tekib küsimus – kes siis ikkagi peaks vastavat õiglast hüvitist maksma? Euroopa Kohus leidis käsitletavas lahendis, et kopeerimise ainuõiguse omajale kahju tekitanud isik on isik, kes reprodutseerib kaitstud teost isikliku kasutamise eesmärgil ilma õiguse omajalt eelnevalt luba küsimata. Põhimõtteliselt tuleb nimetatud isikul reprodutseerimisega seotud kahju seega heastada, makstes õiguse omajale vastavat hüvitist.
Kohus märkis, et kuna praktikas on keeruline isiklikul eesmärgil kasutajaid tuvastada ning kohustada neid asjaomaste õiguste omajatele tekitatud kahju hüvitama, sest konkreetsest isiklikul eesmärgil kasutamise juhtimist tulenev kahju võib individuaalselt olla minimaalne, peavad liikmesriigid õiglase hüvitise rahastamiseks seadma sisse „isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu”. Nagu juba eelpool mainitud, tuntakse sellist tasu süsteemi Eestis tühja kasseti tasu nime all. Euroopa Kohus märkis veel, et nimetatud tasu ei pea maksma asjaomased üksikisikud, vaid need, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad ning kes teevad need seadmed eraisikutele kättesaadavaks või osutavad neile reprodutseerimisteenust. Nimetatud süsteemi kohaselt tuleb isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu maksta asjaomastel seadmeid käsutavatel isikutel.
Samas peab tõdema, et tegelikkuses maksvad vastava hüvitise kinni ikkagi kasutajad, kuivõrd vastav hüvitis kajastub seadmete ja andmekandjate hinnas.
Kas kahju hüvitamine ilma rikkumiseta on ikka õiglane?
Viimaks käsitles Euroopa Kohus ka seda teemat, kas on õiglane nõuda kahju hüvitamist, kui rikkumist ei ole tegelikult toimunudki. Euroopa Kohus leidis, et kui asjaomased seadmed on tehtud füüsilistele isikutele kättesaadavaks isiklikul eesmärgil kasutamiseks, siis ei ole sugugi vaja tõendada, et kõnealused isikud on teoseid asjaomaste seadmete abil isikliku kasutamise eesmärgil kopeerinud ning seega tekitanud kaitstud teoste autoritele tegelikult kahju. Õiguspäraselt saab eeldada, et nimetatud füüsilised isikud kasutavad seadmete kättesaadavaks tegemist täielikult ära, st kasutavad kõiki nende seadmete võimalikke funktsioone, sh reprodutseerimist. Sellest tuleneb, et ainuüksi nende seadmete või aparaatide omadusest teoseid kopeerida piisab tühja kasseti tasu kohaldamise õigustamiseks, tingimusel et need seadmed või aparaadid on tehtud füüsilistele isikutele kui isiklikul eesmärgil kasutajatele kättesaadavaks.
[1] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2001/29/EÜ, 22. mai 2001, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas