Kuigi värskelt jõustunud võlakaitse seaduse loomislugu ja ka sisu on ajakirjanduses võrdlemisi palju kajastatud, soovitame nimetatud aktile pöörata tähelepanu ka inimestel, kes arvavad, et neid see seadus ei puuduta.
Nimelt võimaldab uus seadus makseraskustes füüsilisel isikul oma rahalisi kohustusi ümber kujundada. Läbi seaduses sätestatud menetluse on võimalik (i) kohustuse täitmise tähtaja pikendamine, (ii) osadena täitmine või (iii) kohustuse vähendamine. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et ümberkujundatud võlg ei vabasta solidaarselt vastutavat isikut (nt. käendajat) kohustuse täies ulatuses täitmisest. See tähendab, et käendaja võib võlgniku kohustuse eest vastutada täies ulatuses, kuid võlgniku suhtes tagasinõudeõigus jääb üksnes selles ulatuses, milles võlgnik vastutab ümberkujundamiskava järgi. Eelneva mõtte illustreerimiseks üks lihtsustatud näide.
A-l on ettevõtte E ees kohustusi 10 000 eurot, mille käendajaks on B. A satub makseraskustesse ning läbi võlgade ümberkujundamise menetluse vähendatakse tema kohustusi E ees 7 500 euroni. E aga võib B-lt kui käendajalt nõuda 10 000 euro maksmist. B, olles ära maksnud 10 000 euro suuruse võlgnevuse, saab A-lt tagasi nõuda üksnes 7 500 eurot, kuivõrd A kohustusi on ümberkujundamiskava järgi vähendatud.
Võlaõigusseaduse kohaselt võib käendust piirata tähtaja, rahasumma või muu tingimusega. Seega oleks käendaja huvides lisada käenduslepingule säte, mis seoks käendaja vastutuse ulatuse sõltuvusse võlgniku vastutusega (seda ka juhul, kui võlgniku vastutus võlakaitse seaduse alusel väheneb). See tähendab, et juhul kui võlgniku kohustust võlausaldaja ees läbi võlgade ümberkujundamise menetluse vähendatakse, vastutab ka käendaja vähendatud ulatuses.
Võlgade ümberkujundamise menetlust kohaldatakse ka kohustuste puhul, mis on tekkinud enne seaduse jõustumist. Seega võiksid ka kõik praegused käendajad analüüsida oma võimalikke kohustusi ning vajaduse ja võimaluse korral käenduslepingusse vajalikud muudatused sisse viia.
Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et võlakaitse seaduse näol on tegemist uue seadusega, mille kohaldamisest puudub asjakohane praktika. Uuele seadusele omaselt esineb mõningaid küsitavusi teoreetilises käsitluses. Samuti võib diskuteerida, kas kokkulepe, mis seab käendaja vastutuse sõltuvusse võlgniku vastutusest ja selle muutumisest, on kooskõlas käenduslepingu olemusega. Seetõttu on eelneva puhul tegemist ühe võimaliku tõlgendusega, millesse toob tulevikus selgust menetluspraktika.
See postitus kuulub rubriiki Pangandus- ja finantsõigus. Salvesta lemmikutesse
püsiviide. Kommentaarid ja trackback-viited on suletud.
Käendajate vastutus võlakaitse seaduse valguses
Kuigi värskelt jõustunud võlakaitse seaduse loomislugu ja ka sisu on ajakirjanduses võrdlemisi palju kajastatud, soovitame nimetatud aktile pöörata tähelepanu ka inimestel, kes arvavad, et neid see seadus ei puuduta.
Nimelt võimaldab uus seadus makseraskustes füüsilisel isikul oma rahalisi kohustusi ümber kujundada. Läbi seaduses sätestatud menetluse on võimalik (i) kohustuse täitmise tähtaja pikendamine, (ii) osadena täitmine või (iii) kohustuse vähendamine. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et ümberkujundatud võlg ei vabasta solidaarselt vastutavat isikut (nt. käendajat) kohustuse täies ulatuses täitmisest. See tähendab, et käendaja võib võlgniku kohustuse eest vastutada täies ulatuses, kuid võlgniku suhtes tagasinõudeõigus jääb üksnes selles ulatuses, milles võlgnik vastutab ümberkujundamiskava järgi. Eelneva mõtte illustreerimiseks üks lihtsustatud näide.
A-l on ettevõtte E ees kohustusi 10 000 eurot, mille käendajaks on B. A satub makseraskustesse ning läbi võlgade ümberkujundamise menetluse vähendatakse tema kohustusi E ees 7 500 euroni. E aga võib B-lt kui käendajalt nõuda 10 000 euro maksmist. B, olles ära maksnud 10 000 euro suuruse võlgnevuse, saab A-lt tagasi nõuda üksnes 7 500 eurot, kuivõrd A kohustusi on ümberkujundamiskava järgi vähendatud.
Võlaõigusseaduse kohaselt võib käendust piirata tähtaja, rahasumma või muu tingimusega. Seega oleks käendaja huvides lisada käenduslepingule säte, mis seoks käendaja vastutuse ulatuse sõltuvusse võlgniku vastutusega (seda ka juhul, kui võlgniku vastutus võlakaitse seaduse alusel väheneb). See tähendab, et juhul kui võlgniku kohustust võlausaldaja ees läbi võlgade ümberkujundamise menetluse vähendatakse, vastutab ka käendaja vähendatud ulatuses.
Võlgade ümberkujundamise menetlust kohaldatakse ka kohustuste puhul, mis on tekkinud enne seaduse jõustumist. Seega võiksid ka kõik praegused käendajad analüüsida oma võimalikke kohustusi ning vajaduse ja võimaluse korral käenduslepingusse vajalikud muudatused sisse viia.
Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et võlakaitse seaduse näol on tegemist uue seadusega, mille kohaldamisest puudub asjakohane praktika. Uuele seadusele omaselt esineb mõningaid küsitavusi teoreetilises käsitluses. Samuti võib diskuteerida, kas kokkulepe, mis seab käendaja vastutuse sõltuvusse võlgniku vastutusest ja selle muutumisest, on kooskõlas käenduslepingu olemusega. Seetõttu on eelneva puhul tegemist ühe võimaliku tõlgendusega, millesse toob tulevikus selgust menetluspraktika.