Praktikas toimub äriühingu kapitali suurendamisel aktsiate või osade märkimine sageli üksnes sissemakse tasumisega investori poolt. Hiljutise Riigikohtu lahendiga on aga taaskord leidnud kinnitust arusaam, et äriühingu kapitali suurendamisel – eelkõige kui sellega kaasatakse uusi investoreid – on kõigi asjaosaliste huvides formaalse märkimislepingu sõlmimine.
Formaalse märkimislepingu sõlmimise vajadus on põhjendatud sellega, et Riigikohtu käsitluses ei teki investori poolse sissemakse tegemisega (nt rahaülekandega vastavalt osanike otsusele) veel automaatselt ühingu ja investori vahelist märkimislepingut, mis kohustaks ühingut emiteerima investorile suunatud osalust. Kui formaalset märkimislepingut sõlmitud ei ole, puudub näiteks investori poolt ühingule tehtud rahaülekandel lepinguline alus kuni hetkeni, mil leping loetakse sõlmituks seaduse alusel. Riigikohtu käsitluse kohaselt loetakse leping seaduse alusel sõlmituks alles hetkest, kui ühing on väljendanud märkimisega omapoolset nõustumust. Praktikas ei pruugi aga ühing märkimislepingu puudumisel sellist nõustumust väljendada enne konkreetsete sammude astumist kapitali suurendamise registreerimiseks (äriregistri avalduse ja väärtpaberite keskregistri taotluse esitamine jms).
Seega formaalse märkimislepingu puududes ei ole kapitali suurendamise eest rahalise sissemakse teinud investoril sisuliselt nõuet kapitali suurendamiseks ja osa või aktsiate temale ülekandmiseks. Kui ühing ei vii kapitali suurendamist lõpule otsuses näidatud tähtaja jooksul (või tähtaja puududes kuue kuu möödudes otsuse kuupäevast), jääb investorile üksnes lepinguväline nõue sissemakse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel.
Eeltoodud põhjustel on ilmne, et formaalse märkimislepingu puudumine võib panna investori küllalt ebasoodsasse olukorda, kuni selleni, et märkimislepinguta sissemakse teinud investori juhatusele võib tekkida vastutus tulenevalt hoolsuskohustuse eiramisest. Samal ajal tuleb arvestada, et igasugune märkimisleping ei pruugi investori huve vajalikul määral kaitsta. Kuna märkimislepinguga tekib õigussuhe olemuslikult üksnes ühingu ja investori vahel, saab investor isegi lepingu olemasolu korral esitada nõudeid üksnes ühingu enda vastu, kusjuures nõuete rahuldamine toimub siis mh tema enda poolt tehtud sissemakse arvel ja kahjustab seega tema investeeringut. Seetõttu on investori poolt vaadates soovitav, et märkimislepingu pooleks oleks ka ühingu aktsionärid või osanikud, kelle poolt tehtud avaldustele ja kinnitustele tuginedes investor eelduslikult ühingusse investeerida otsustab.
Lisaks investori huvide kaitsele teenib märkimisleping muidugi ka ühingu ja selle aktsionäride või osanike huvide kaitse eesmärki. Näiteks formaalse märkimislepinguta võib pärast kapitali suurendamist tekkida vaidlus, millistele eeldustele tuginedes investor ühingusse sisenes. Kui investor suudab tõendada, et tegi sissemakse tuginedes ühingu tehtud ning ühingut soodsas valguses näitavatele avaldustele, mis on hiljem on osutunud valeks, ei saa välistada kahjuhüvitisnõuet ühingu vastu. Sellise stsenaariumi vältimiseks on soovitav märkimislepingus üheselt piiritleda eeldused, millele tuginedes investor on otsustanud sissemakse teha. Ühingu juhatusel lasub investorile avalduste ja kinnituste andmisel ka vastutus nende eest, mistõttu on juhatusel soovitav läbi viia vähemalt märkimislepingus tehtud avalduste ja kinnituste õigsust kinnitav audit.
See postitus kuulub rubriiki Äri- ja lepinguõigus, Pangandus- ja finantsõigus. Salvesta lemmikutesse
püsiviide. Kommentaarid ja trackback-viited on suletud.
Õiguslike riskide maandamisest uute investorite äriühingusse kaasamisel
Praktikas toimub äriühingu kapitali suurendamisel aktsiate või osade märkimine sageli üksnes sissemakse tasumisega investori poolt. Hiljutise Riigikohtu lahendiga on aga taaskord leidnud kinnitust arusaam, et äriühingu kapitali suurendamisel – eelkõige kui sellega kaasatakse uusi investoreid – on kõigi asjaosaliste huvides formaalse märkimislepingu sõlmimine.
Formaalse märkimislepingu sõlmimise vajadus on põhjendatud sellega, et Riigikohtu käsitluses ei teki investori poolse sissemakse tegemisega (nt rahaülekandega vastavalt osanike otsusele) veel automaatselt ühingu ja investori vahelist märkimislepingut, mis kohustaks ühingut emiteerima investorile suunatud osalust. Kui formaalset märkimislepingut sõlmitud ei ole, puudub näiteks investori poolt ühingule tehtud rahaülekandel lepinguline alus kuni hetkeni, mil leping loetakse sõlmituks seaduse alusel. Riigikohtu käsitluse kohaselt loetakse leping seaduse alusel sõlmituks alles hetkest, kui ühing on väljendanud märkimisega omapoolset nõustumust. Praktikas ei pruugi aga ühing märkimislepingu puudumisel sellist nõustumust väljendada enne konkreetsete sammude astumist kapitali suurendamise registreerimiseks (äriregistri avalduse ja väärtpaberite keskregistri taotluse esitamine jms).
Seega formaalse märkimislepingu puududes ei ole kapitali suurendamise eest rahalise sissemakse teinud investoril sisuliselt nõuet kapitali suurendamiseks ja osa või aktsiate temale ülekandmiseks. Kui ühing ei vii kapitali suurendamist lõpule otsuses näidatud tähtaja jooksul (või tähtaja puududes kuue kuu möödudes otsuse kuupäevast), jääb investorile üksnes lepinguväline nõue sissemakse tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel.
Eeltoodud põhjustel on ilmne, et formaalse märkimislepingu puudumine võib panna investori küllalt ebasoodsasse olukorda, kuni selleni, et märkimislepinguta sissemakse teinud investori juhatusele võib tekkida vastutus tulenevalt hoolsuskohustuse eiramisest. Samal ajal tuleb arvestada, et igasugune märkimisleping ei pruugi investori huve vajalikul määral kaitsta. Kuna märkimislepinguga tekib õigussuhe olemuslikult üksnes ühingu ja investori vahel, saab investor isegi lepingu olemasolu korral esitada nõudeid üksnes ühingu enda vastu, kusjuures nõuete rahuldamine toimub siis mh tema enda poolt tehtud sissemakse arvel ja kahjustab seega tema investeeringut. Seetõttu on investori poolt vaadates soovitav, et märkimislepingu pooleks oleks ka ühingu aktsionärid või osanikud, kelle poolt tehtud avaldustele ja kinnitustele tuginedes investor eelduslikult ühingusse investeerida otsustab.
Lisaks investori huvide kaitsele teenib märkimisleping muidugi ka ühingu ja selle aktsionäride või osanike huvide kaitse eesmärki. Näiteks formaalse märkimislepinguta võib pärast kapitali suurendamist tekkida vaidlus, millistele eeldustele tuginedes investor ühingusse sisenes. Kui investor suudab tõendada, et tegi sissemakse tuginedes ühingu tehtud ning ühingut soodsas valguses näitavatele avaldustele, mis on hiljem on osutunud valeks, ei saa välistada kahjuhüvitisnõuet ühingu vastu. Sellise stsenaariumi vältimiseks on soovitav märkimislepingus üheselt piiritleda eeldused, millele tuginedes investor on otsustanud sissemakse teha. Ühingu juhatusel lasub investorile avalduste ja kinnituste andmisel ka vastutus nende eest, mistõttu on juhatusel soovitav läbi viia vähemalt märkimislepingus tehtud avalduste ja kinnituste õigsust kinnitav audit.