Majandus on uut hoogu sisse saamas ja ettevõtted kaaluvad taas suuremas mahus investeeringute kaasamist ja laenude võtmist. Sõltumata finantseerimise viisist või eesmärgist tõusetub küsimus, kuidas ettevõte tagab oma kohustuste täitmist. Ettevõtte vara koormamisel on kinnisasjade ja muu materiaalse vara kõrval üheks alternatiiviks intellektuaalse vara pantimine. Paraku on kasvõi meie põhjanaabrite kogemuste kõrval intellektuaalse omandi pantimise praktika Eestis siiani veel üsna tagasihoidlik. Kui Eestis oli 2010.a lõpu seisuga registreeritud 29 593 kaubamärki, siis neist pandiga koormatud olid vaid 101. Samas näitab pantide seadmise statistika taas tõustrendi – 2009.a panditi kaubamärke vaid 4 korral, 2010.a oli selleks arvuks 23. Kuivõrd teisi tööstusomandi liike on panditud veelgi harvem, käsitleme käesolevas artiklis ainult kaubamärgi pantimist.
Kuidas kaubamärki pantida?
Kaubamärgiga võib tagada ükskõik mis rahalise kohustuse täitmist, olgu see siis laenu-, müügi- või töövõtulepingust tulenev kohustus. Kuigi intellektuaalse vara pantimine on oma olemuselt pigem õiguste pantimine, siis nende õiguste registreeritavuse tõttu on vastav pandiõigus kujundatud registerpandina. See tähendab, et pant tekib kande tegemisega registrisse. Seetõttu saab pantida vaid registreeritud kaubamärke, mitte aga üldtuntuid kuid registreerimata kaubamärke.
Kaubamärgi pantimiseks tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud kokkulepe ja teha vastav kanne Patendiameti registrisse. Kaubamärgi pandi vähest kasutamist Eestis näitab ilmekalt kasvõi see, et nii mõnelgi korral on notaritelegi olnud üllatuseks, et kaubamärgi pandileping peab olema notariaalne. Pandi seadmisega kaasnevad seega notari tasu ja riigilõiv, mille suurus sõltub pandi summast. Samas on notari tasu sama pandisumma puhul kaubamärgi pantimisel kordades väiksem kui hüpoteegi seadmisel.
Probleeme kaubamärgi pantimisel
Kaubamärgi tagatiseks seadmise vähese populaarsuse taga võivad olla mitmed probleemid. Suurim küsimärk on tõenäoliselt kaubamärgi väärtuse määramine. Kaubamärk ei ole nö asi iseeneses, vaid tema väärtust mõjutavad väga paljud erinevad tegurid, alates tähistatavate kaupade mainest kuni ettevõtte turuosa võimaliku kõikumiseni. Seega võib tagatise väärtus olla väga kergesti muutuv.
Kaubamärgi pantimisel peab arvestama ka õiguste tähtajalisusega. Kaubamärgi õiguskaitse kehtivuse tähtaega tuleb pikendada iga kümne aasta tagant. Seega tasub ka pandipidajal nimetatud tähtaega jälgida ning pikendamist omanikule vajadusel meelde tuletada. Pandipidaja peaks endale jätma õiguse tagatav leping ennetähtaegselt üles öelda ja asuda panti realiseerima, kui kaubamärgiomanik aegsasti tähtaja pikendamiseks vajalikke samme ei astu. Probleemiks võib kujuneda ka see, et keegi esitab hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks või lõppenuks tunnistamiseks ning tagatise andja jääb oma kaubamärgist ilma.
Probleemiks võib pidada ka seda, et kuigi kaubamärgiregister on igaühele Patendiameti koduleheküljel tasuta kättesaadav, siis elektrooniline versioon ei võimalda tutvuda kaubamärkide pantidega. Küll avaldatakse info pantide kohta igakuiselt ilmuvas Kaubamärgilehes. Konkreetse pandi kohta on võimalik saada infot, tehes vastava päringu Patendiametile. Päring omab tähtsust eelkõige siis kui kavandatakse kaubamärgile pandi seadmist, kuivõrd elektrooniline register ei anna infot ka kaubamärkide litsentside kohta, mis võivad aga kaubamärgi väärtust oluliselt mõjutada. Kui kellelegi on näiteks antud väikese tasu eest pikaajaline ainulitsents kaubamärgi kasutamiseks, siis võib pandi realiseerimisel kaubamärgi võõrandamine osutuda üsna keerukaks kuna sellise märgi väärtus on litsentsi tõttu väike. Kuivõrd litsentsi kandmine registrisse ei ole kohustuslik, peaks pandipidaja kindlasti võtma lepingus kaubamärgiomaniku kinnituse litsentside puudumise kohta ja leping peaks ette nägema sanktsiooni sellise kinnituse rikkumise puhuks.
Lisaks eespool kirjeldatud probleemidele on kaubamärkide pantimisel tekkinud ka mitmeid praktilisi küsimusi. Näiteks on ebaselge kaubamärkidele ühispandi seadmise võimalus ehk küsimus, kas üks pant saab koormata korraga mitut kaubamärki. Enamasti soovitakse ühispandi seadmisega hoida kokku pantimisega kaasnevaid kulusid. Samuti oleks ühispandi eeliseks riskide hajutamine, kuivõrd puuduks vajadus jagada pandi summa erinevate kaubamärkide vahel. Kuigi Eestis on kaubamärkidele ühispante seatud, võib pärast asjaõigusseaduse registerpandi sätete muutumist 2009.a asuda seisukohale, et kaubamärki ühispandiga koormata siiski ei saa. Seda seiskohta jagavad ka vastava seadusemuudatuse autorid ja Patendiamet. Kuivõrd kaubamärke pandivad Eestis eeskätt meie põhjanaabritest ettevõtjad, on kerkinud küsimus, kas pandilepingu võib sõlmida ka võõrkeeles. Mitmed notarid on valmis pandilepinguid inglise keeles tõestama. Sellistel juhtudel ei tee ka Patendiamet võõrkeelsest lepingust probleemi ja palub tõlke esitada vaid juhul, kui võib tekkida kahtlusi õigesti arusaamise suhtes. See aitab hoida kokku pandi seadmisega seotud kulusid.
Pandi realiseerimine
Kui võlgnik oma kohustust ei täida, on pandipidajal õigus rahuldada nõue panditud kaubamärgi sundenampakkumise teel. Selleks, et kohustuse täitmiseks oleks võimalik pöörduda otse kohtutäituri poole, kes vastava enampakkumise korraldab, peab pandileping sisaldama kokkulepet kaubamärgi omaniku kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Kui vastav kokkulepe puudub, tuleb nõude rahuldamiseks pöörduda kõigepealt kohtusse. Kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab pandiga koormatud kaubamärgi enda nõude rahuldamiseks, on kehtetu. Sellega kaitstakse kaubamärgiomanikku olukorra eest, kus tasuda on jäänud vaid väike osa võlgnevusest, kuid selle tasumisega hilinemisel saab pandipidaja võlast oluliselt väärtuslikuma kaubamärgi omanikuks.
Kokkuvõtteks
Kui tekib vajadus anda oma kohustuste täitmiseks tagatis, võiks ettevõtja kriitilise pilguga üle vaadata nii oma materiaalse kui ka intellektuaalse vara. Kaubamärgi olemasolul võiksid asjaosalised seda julgemalt kaaluda alternatiivse või täiendava tagatisena. Eespool kirjeldatud kitsaskohtadele aegsasti tähelepanu pöörates on võimalik probleeme ennetada. Läbimõeldult sõlmitud lepingud aitavad maandada nii pantija kui pandipidaja riske ja saavutada senisest märksa paindlikumaid lahendusi kohustuste tagamisel. Meie praktika näitab, et välismaised kaubamärgiomanikud on järjest julgemad sellise võimaluse kasutamisel. Jääb üle loota, et ka Eesti ettevõtjad hakkavad uskuma sellesse, et intellektuaalset vara ei nimetata varaks mitte ilmaaegu.
*Artikli lühem versioon on avaldatud Äripäev Juhtimine veebruarikuu numbris
Kaubamärk tagatiseks – miks nii vähe populaarne?
Majandus on uut hoogu sisse saamas ja ettevõtted kaaluvad taas suuremas mahus investeeringute kaasamist ja laenude võtmist. Sõltumata finantseerimise viisist või eesmärgist tõusetub küsimus, kuidas ettevõte tagab oma kohustuste täitmist. Ettevõtte vara koormamisel on kinnisasjade ja muu materiaalse vara kõrval üheks alternatiiviks intellektuaalse vara pantimine. Paraku on kasvõi meie põhjanaabrite kogemuste kõrval intellektuaalse omandi pantimise praktika Eestis siiani veel üsna tagasihoidlik. Kui Eestis oli 2010.a lõpu seisuga registreeritud 29 593 kaubamärki, siis neist pandiga koormatud olid vaid 101. Samas näitab pantide seadmise statistika taas tõustrendi – 2009.a panditi kaubamärke vaid 4 korral, 2010.a oli selleks arvuks 23. Kuivõrd teisi tööstusomandi liike on panditud veelgi harvem, käsitleme käesolevas artiklis ainult kaubamärgi pantimist.
Kuidas kaubamärki pantida?
Kaubamärgiga võib tagada ükskõik mis rahalise kohustuse täitmist, olgu see siis laenu-, müügi- või töövõtulepingust tulenev kohustus. Kuigi intellektuaalse vara pantimine on oma olemuselt pigem õiguste pantimine, siis nende õiguste registreeritavuse tõttu on vastav pandiõigus kujundatud registerpandina. See tähendab, et pant tekib kande tegemisega registrisse. Seetõttu saab pantida vaid registreeritud kaubamärke, mitte aga üldtuntuid kuid registreerimata kaubamärke.
Kaubamärgi pantimiseks tuleb sõlmida notariaalselt tõestatud kokkulepe ja teha vastav kanne Patendiameti registrisse. Kaubamärgi pandi vähest kasutamist Eestis näitab ilmekalt kasvõi see, et nii mõnelgi korral on notaritelegi olnud üllatuseks, et kaubamärgi pandileping peab olema notariaalne. Pandi seadmisega kaasnevad seega notari tasu ja riigilõiv, mille suurus sõltub pandi summast. Samas on notari tasu sama pandisumma puhul kaubamärgi pantimisel kordades väiksem kui hüpoteegi seadmisel.
Probleeme kaubamärgi pantimisel
Kaubamärgi tagatiseks seadmise vähese populaarsuse taga võivad olla mitmed probleemid. Suurim küsimärk on tõenäoliselt kaubamärgi väärtuse määramine. Kaubamärk ei ole nö asi iseeneses, vaid tema väärtust mõjutavad väga paljud erinevad tegurid, alates tähistatavate kaupade mainest kuni ettevõtte turuosa võimaliku kõikumiseni. Seega võib tagatise väärtus olla väga kergesti muutuv.
Kaubamärgi pantimisel peab arvestama ka õiguste tähtajalisusega. Kaubamärgi õiguskaitse kehtivuse tähtaega tuleb pikendada iga kümne aasta tagant. Seega tasub ka pandipidajal nimetatud tähtaega jälgida ning pikendamist omanikule vajadusel meelde tuletada. Pandipidaja peaks endale jätma õiguse tagatav leping ennetähtaegselt üles öelda ja asuda panti realiseerima, kui kaubamärgiomanik aegsasti tähtaja pikendamiseks vajalikke samme ei astu. Probleemiks võib kujuneda ka see, et keegi esitab hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks või lõppenuks tunnistamiseks ning tagatise andja jääb oma kaubamärgist ilma.
Probleemiks võib pidada ka seda, et kuigi kaubamärgiregister on igaühele Patendiameti koduleheküljel tasuta kättesaadav, siis elektrooniline versioon ei võimalda tutvuda kaubamärkide pantidega. Küll avaldatakse info pantide kohta igakuiselt ilmuvas Kaubamärgilehes. Konkreetse pandi kohta on võimalik saada infot, tehes vastava päringu Patendiametile. Päring omab tähtsust eelkõige siis kui kavandatakse kaubamärgile pandi seadmist, kuivõrd elektrooniline register ei anna infot ka kaubamärkide litsentside kohta, mis võivad aga kaubamärgi väärtust oluliselt mõjutada. Kui kellelegi on näiteks antud väikese tasu eest pikaajaline ainulitsents kaubamärgi kasutamiseks, siis võib pandi realiseerimisel kaubamärgi võõrandamine osutuda üsna keerukaks kuna sellise märgi väärtus on litsentsi tõttu väike. Kuivõrd litsentsi kandmine registrisse ei ole kohustuslik, peaks pandipidaja kindlasti võtma lepingus kaubamärgiomaniku kinnituse litsentside puudumise kohta ja leping peaks ette nägema sanktsiooni sellise kinnituse rikkumise puhuks.
Lisaks eespool kirjeldatud probleemidele on kaubamärkide pantimisel tekkinud ka mitmeid praktilisi küsimusi. Näiteks on ebaselge kaubamärkidele ühispandi seadmise võimalus ehk küsimus, kas üks pant saab koormata korraga mitut kaubamärki. Enamasti soovitakse ühispandi seadmisega hoida kokku pantimisega kaasnevaid kulusid. Samuti oleks ühispandi eeliseks riskide hajutamine, kuivõrd puuduks vajadus jagada pandi summa erinevate kaubamärkide vahel. Kuigi Eestis on kaubamärkidele ühispante seatud, võib pärast asjaõigusseaduse registerpandi sätete muutumist 2009.a asuda seisukohale, et kaubamärki ühispandiga koormata siiski ei saa. Seda seiskohta jagavad ka vastava seadusemuudatuse autorid ja Patendiamet. Kuivõrd kaubamärke pandivad Eestis eeskätt meie põhjanaabritest ettevõtjad, on kerkinud küsimus, kas pandilepingu võib sõlmida ka võõrkeeles. Mitmed notarid on valmis pandilepinguid inglise keeles tõestama. Sellistel juhtudel ei tee ka Patendiamet võõrkeelsest lepingust probleemi ja palub tõlke esitada vaid juhul, kui võib tekkida kahtlusi õigesti arusaamise suhtes. See aitab hoida kokku pandi seadmisega seotud kulusid.
Pandi realiseerimine
Kui võlgnik oma kohustust ei täida, on pandipidajal õigus rahuldada nõue panditud kaubamärgi sundenampakkumise teel. Selleks, et kohustuse täitmiseks oleks võimalik pöörduda otse kohtutäituri poole, kes vastava enampakkumise korraldab, peab pandileping sisaldama kokkulepet kaubamärgi omaniku kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Kui vastav kokkulepe puudub, tuleb nõude rahuldamiseks pöörduda kõigepealt kohtusse. Kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab pandiga koormatud kaubamärgi enda nõude rahuldamiseks, on kehtetu. Sellega kaitstakse kaubamärgiomanikku olukorra eest, kus tasuda on jäänud vaid väike osa võlgnevusest, kuid selle tasumisega hilinemisel saab pandipidaja võlast oluliselt väärtuslikuma kaubamärgi omanikuks.
Kokkuvõtteks
Kui tekib vajadus anda oma kohustuste täitmiseks tagatis, võiks ettevõtja kriitilise pilguga üle vaadata nii oma materiaalse kui ka intellektuaalse vara. Kaubamärgi olemasolul võiksid asjaosalised seda julgemalt kaaluda alternatiivse või täiendava tagatisena. Eespool kirjeldatud kitsaskohtadele aegsasti tähelepanu pöörates on võimalik probleeme ennetada. Läbimõeldult sõlmitud lepingud aitavad maandada nii pantija kui pandipidaja riske ja saavutada senisest märksa paindlikumaid lahendusi kohustuste tagamisel. Meie praktika näitab, et välismaised kaubamärgiomanikud on järjest julgemad sellise võimaluse kasutamisel. Jääb üle loota, et ka Eesti ettevõtjad hakkavad uskuma sellesse, et intellektuaalset vara ei nimetata varaks mitte ilmaaegu.
*Artikli lühem versioon on avaldatud Äripäev Juhtimine veebruarikuu numbris