Alates 2011. aasta algusest jõustusid tulumaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad füüsilistel isikutel oma tulumaksukohustuse tekkimist senisest enam planeerida ning soovi korral lükata maksu maksmise kohustuse tulevikku. Kuigi esmakordselt saab investeerimiskonto olemasolu ja maksukohustust deklareerida alles 2012. aastal, on käesoleval aastal võimalik juba investeerimiskonto kasutusele võtta ja tehinguid teha.
Alljärgnevalt oleme välja toonud lühidalt investeerimiskontot puudutava esmase informatsiooni, et huvilised saaksid teha oma esmase valiku – kas sellel on mõtet või mitte.
Mis on investeerimiskonto?
Investeerimiskonto on täiesti tavaline Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või OECD liikmesriigis registreeritud krediidiasutuses pangakonto, millel oleva vara suhtes kehtib teatud eriline maksustamise režiim, mis võimaldab siis saavutada investeerimiskontodele seatud eesmärki – lükata edasi füüsiliste isikute teatud tulu maksustamist. Investeerimiskonto tarbeks võib kasutusele võtta mõne olemasoleva konto või avada uue. Tavalisest kontost saab investeerimiskonto selliselt, et tuludeklaratsioonis maksumaksja lihtsalt deklareerib selle konto enda investeerimiskontona.
Eraldi konto avamine kindlasti eelistatum, kuna arvepidamine ja deklareerimine on lihtsamad, kui konto liikumised on seotud üksnes finantsvara ostu ja müügi tehingutega. Vastasel korral tuleb eraldi arvestada igapäevaseid väljaminekuid investeerimiskontolt väljavõetud summadena ja maksustada.
Mis on finantsvara?
Vastust sellele küsimusele on vaja, et teada, milline on see kasu ja tulu, mille maksukohustuse edasilükkamine on investeerimiskontot kasutades võimalik. Finantsvaraks loetakse seaduse kohaselt avalikult pakutavaid väärtpabereid, väärtpaberiturul kaubeldavaid väärtpabereid, investeerimisfondide aktsiaid ja osakuid, investeerimisriskiga hoiuseid ja elukindlustuslepinguid ning teatud eriliigilisi väärtpabereid – tuletisinstrumente ja lühiajalisi võlaväärtpabereid. Finantsvara hulgast on selgesõnaliselt välistatud kogumispensioni kindlustuslepingud ja pensionifondi osakud, reeglina ei kuulu finantsvara hulka ka börsil mittekaubeldavad aktsiad, osaühingute osad jms. Üldreegli kohaselt peavad finantsvara hulka kuuluvad väärtpaberid olema võetud kauplemisele või pakutud avaliku pakkumise käigus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või OECD liikmesriigis. Sama põhimõte kehtib ka investeerimisfondide ning hoiuste ja elukindlustuslepingute puhul – vastav fond, krediidiasutus ja kindlustusandja peavad olema registreeritud neis riikides.
Kes peaksid investeerimiskonto kasutusele võtma?
Investeerimiskontol põhinev maksustamise süsteem ei ole kellelegi kohustuslik ega ka üleüldine põhimõtteline muudatus väärtpaberite maksustamisel. Kõik seni oma maksukohustuse suuruse ja maksu tasumise kohustuse jooksva tekkimisega rahul olevad maksumaksjad võivad oma finantsvaralt saadud tulu maksustamist jätkata senisel viisil. Tänaseks on Eestis juriidiliste isikute tulumaksuga maksustamise põhimõtted juba niivõrd tuntud ja levinud, et paljud aktiivsemad investorid on korraldanud oma investeeringute maksukohustuse edasilükkamise Eestis registreeritud äriühinguid kasutades.
Investeerimiskonto ellu kutsumise üheks eesmärgiks oli anda füüsilistele isikutele võimalus oma investeeringuid väärtpaberitesse paindlikumalt valitseda ning ühtlustada teatud liiki tulude maksustamist äriühingute investeerimise maksustamise põhimõtetega. Investeerimiskontot kasutades võib ka füüsiline isik väärtpaberitest teenida tulu, mida ei maksustata tulu saamise perioodil, vaid alles pärast seda, kui teenitud tulu võetakse investeerimiskontolt välja (tarbimisse). Seega – kellel on ette näha kasumlikke väärtpaberitehinguid, kus teenitud tulult peaks tavapärases olukorras tulumaksu ära maksma, võiksid kaaluda investeerimiskonto kasutuselevõttu, et seda maksukohustust kaugemasse tulevikku edasi lükata.
See postitus kuulub rubriiki Maksuõigus, vaidlused, pankrotiõigus, Pangandus- ja finantsõigus. Salvesta lemmikutesse
püsiviide. Kommentaarid ja trackback-viited on suletud.
Investeerimiskonto lükkab tulumaksukohustuse tulevikku
Alates 2011. aasta algusest jõustusid tulumaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad füüsilistel isikutel oma tulumaksukohustuse tekkimist senisest enam planeerida ning soovi korral lükata maksu maksmise kohustuse tulevikku. Kuigi esmakordselt saab investeerimiskonto olemasolu ja maksukohustust deklareerida alles 2012. aastal, on käesoleval aastal võimalik juba investeerimiskonto kasutusele võtta ja tehinguid teha.
Alljärgnevalt oleme välja toonud lühidalt investeerimiskontot puudutava esmase informatsiooni, et huvilised saaksid teha oma esmase valiku – kas sellel on mõtet või mitte.
Mis on investeerimiskonto?
Investeerimiskonto on täiesti tavaline Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või OECD liikmesriigis registreeritud krediidiasutuses pangakonto, millel oleva vara suhtes kehtib teatud eriline maksustamise režiim, mis võimaldab siis saavutada investeerimiskontodele seatud eesmärki – lükata edasi füüsiliste isikute teatud tulu maksustamist. Investeerimiskonto tarbeks võib kasutusele võtta mõne olemasoleva konto või avada uue. Tavalisest kontost saab investeerimiskonto selliselt, et tuludeklaratsioonis maksumaksja lihtsalt deklareerib selle konto enda investeerimiskontona.
Eraldi konto avamine kindlasti eelistatum, kuna arvepidamine ja deklareerimine on lihtsamad, kui konto liikumised on seotud üksnes finantsvara ostu ja müügi tehingutega. Vastasel korral tuleb eraldi arvestada igapäevaseid väljaminekuid investeerimiskontolt väljavõetud summadena ja maksustada.
Mis on finantsvara?
Vastust sellele küsimusele on vaja, et teada, milline on see kasu ja tulu, mille maksukohustuse edasilükkamine on investeerimiskontot kasutades võimalik. Finantsvaraks loetakse seaduse kohaselt avalikult pakutavaid väärtpabereid, väärtpaberiturul kaubeldavaid väärtpabereid, investeerimisfondide aktsiaid ja osakuid, investeerimisriskiga hoiuseid ja elukindlustuslepinguid ning teatud eriliigilisi väärtpabereid – tuletisinstrumente ja lühiajalisi võlaväärtpabereid. Finantsvara hulgast on selgesõnaliselt välistatud kogumispensioni kindlustuslepingud ja pensionifondi osakud, reeglina ei kuulu finantsvara hulka ka börsil mittekaubeldavad aktsiad, osaühingute osad jms. Üldreegli kohaselt peavad finantsvara hulka kuuluvad väärtpaberid olema võetud kauplemisele või pakutud avaliku pakkumise käigus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või OECD liikmesriigis. Sama põhimõte kehtib ka investeerimisfondide ning hoiuste ja elukindlustuslepingute puhul – vastav fond, krediidiasutus ja kindlustusandja peavad olema registreeritud neis riikides.
Kes peaksid investeerimiskonto kasutusele võtma?
Investeerimiskontol põhinev maksustamise süsteem ei ole kellelegi kohustuslik ega ka üleüldine põhimõtteline muudatus väärtpaberite maksustamisel. Kõik seni oma maksukohustuse suuruse ja maksu tasumise kohustuse jooksva tekkimisega rahul olevad maksumaksjad võivad oma finantsvaralt saadud tulu maksustamist jätkata senisel viisil. Tänaseks on Eestis juriidiliste isikute tulumaksuga maksustamise põhimõtted juba niivõrd tuntud ja levinud, et paljud aktiivsemad investorid on korraldanud oma investeeringute maksukohustuse edasilükkamise Eestis registreeritud äriühinguid kasutades.
Investeerimiskonto ellu kutsumise üheks eesmärgiks oli anda füüsilistele isikutele võimalus oma investeeringuid väärtpaberitesse paindlikumalt valitseda ning ühtlustada teatud liiki tulude maksustamist äriühingute investeerimise maksustamise põhimõtetega. Investeerimiskontot kasutades võib ka füüsiline isik väärtpaberitest teenida tulu, mida ei maksustata tulu saamise perioodil, vaid alles pärast seda, kui teenitud tulu võetakse investeerimiskontolt välja (tarbimisse). Seega – kellel on ette näha kasumlikke väärtpaberitehinguid, kus teenitud tulult peaks tavapärases olukorras tulumaksu ära maksma, võiksid kaaluda investeerimiskonto kasutuselevõttu, et seda maksukohustust kaugemasse tulevikku edasi lükata.