Energiatiivikud poliitika tuules

Partner Kaja Kallas, kes muuhulgas tegutseb Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liikmena, kirjutab Postimehe arvamusveerus hiljuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teatest seoses taastuvenergiale makstavate toetuste vähendamisest .

Artikli toome ära siinkohal:

“Majandus- ja Kommunikatsiooniminister teatas, et taastuvenergiale makstavaid toetusi tuleb vähendada. On kiiduväärt, et mõeldakse, kuidas elektri hinda vähendada. Aga enne, kui suure hurraaga asuda seadusi muutma, tuleks otsused põhjalikult läbi mõelda.

Milleks üldse toetused?

Euroopa Liiduga ühinedes võttis Eesti riik endale mitmeid energiavaldkonnaga seotud kohustusi. Üks neist oli elektrituru avanemine, mis lisaks ühenduste loomisele teiste liikmesriikidega tähendab, et kui tarbija ei saa enam fikseeritud hinnaga elektrit osta, oleks tootjaid, kes hakkavad selle tarbija pärast konkureerima. Kuna toode on üks (elekter), siis tekib konkurents eelkõige hinna alusel – kes madalama hinnaga toodab, see saab elektri maha müüa. Kuigi pikas perspektiivis on põlevkivist toodetud elekter kallis, siis lühiajaliselt on põlevkivist elektrit toota odav. Nii odav, et olemasolevate elektrijaamade konkureerima hakkamiseks peaks olema mingi muu stiimul.

Teine kokkulepitud kohustus oli soodustada taastuvate energiaallikate kasutamist ja tõhusat koostootmist. Pannes need kaks asja kokku, leiti, et uute konkureerivate tootmisvõimsuste rajamiseks tuleks investoritele ette näha präänik toetuse näol  ja keskkonnakaitset silmas pidades toetada just taastuvatest allikatest ja tõhusas koostootmisrežiimis toodetud elektrit. Seega toetuste eesmärk oli konkurentsi tekkimine elektritootjate vahel, mis pikemas perspektiivis peaks hinda alla viima.

Nüüd kui toetuse lubamise peale investeerimine energiasektorisse hoogustus ehk toetus täitis seatud eesmärki, siis ütleb riik, et vabandust, me ei teadnud, et te hakkate elektri tootmise pealt teenima. Elementaarne tõde – ettevõtjad alustavad äri, kui see tõotab kasumit. Toetuse lubamist võiks vaadelda lepinguna riigi ja investori vahel. Investor aitab suurendada Eesti energiasõltumatust ja rajada taastuvatel energiaallikatel põhineva tootmise. Riik garanteerib teatud perioodi jooksul selle, et investor elektri maha saab müüa. Kui investor on omapoolse kohustuse riigi ees täitnud, pole ilus, kui riik teatab: me mõtlesime ümber.

Toetused on nii ajaliselt kui ka mahuliselt piiratud. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrile makstakse toetust 12 aasta jooksul tootmise alustamisest. Lisapiirang on ette nähtud tuulest elektrit tootvatele tootjatele – toetust makstakse, kuni kalendriaastas on toodetud 600 GWh elektrit. Pärast toetuste lõppemist on elektrijaamad endiselt tootmas ja sellega ei kaasne riigile enam mingit kulu. Küll aga osutavad need jaamad endiselt konkurentsi teineteisele, mis peaks elektri hinna alla viima.

Võiks arvata, et riik on piirangute väljatöötamisel teinud põhjalikud arvestused, kui palju uusi tootmisvõimsusi Eestile on vaja, et täita taastuvenergia eesmärke, suurendada energiasõltumatust ja varustuskindlust. Seetõttu on kummaline, kui nüüd leitakse, et uusi tootmisvõimsusi ergutada ei ole enam vaja. Kas selle kohta on olemas mingi uuring või põhjendused? Hiljutine Balti elektrijaama katelde rike võiks anda hoopis teistsuguse signaali.

Miks karistada varakult alustanuid?

Ajakirjanduses mainitud tootjad  alustasid olukorras, kus turul kogemused puudusid – seega võtsid suurema riski. Äris tähendab suurem risk sageli suuremat kasumit tulevikus. Kui riik võtab ära toetuse juba alustanud ettevõtjatelt, on see ettevõtjate karistamine kasumi teenimise eest. Selline käitumine meenutab ühte teist riigikorda, kus me 20 aastat tagasi olime.

Kellele toetusi makstakse?

Nagu mainitud, olid toetused ette nähtud uute tootmisvõimsuste tekkeks. Seepärast oli toetuste maksmine kuni eelmise aasta suveni piiratud 100 MW tootmisvõimsustega. Uute üle 100 MW tootmisvõimsuste rajamine oli ebatõenäoline ja piirang välistas võimaluse, et Narvas olemasolevad jaamad saaksid kateldes lihtsalt puitu põletada. 2009. aasta suvel riigieelarve muutmise varjus kaotati seadusest see piirang. Muudatus tõstis puidu ja turba kasutamise eest makstava toetuse mitmekordseks.

Selle lükkega ei tekitatud uusi tootmisvõimsusi ega suurendatud energiasõltumatust, seega toetuste esialgse eesmärgiga see kooskõlas ei olnud. Kui  2010. aasta talvel seda viga märgati,  muudeti elektrituruseadust nii, et toetust biomassile makstakse, kui elektrit toodetakse tõhusas koostootmisrežiimis. Kuivõrd Narva jaamad ei tööta tõhusas koostootmisrežiimis, oleks see pidanud lõpetama puidu põletamise nendes kateldes. Aga sel suvel kehtestati biomassist elektri koostootmisjuhis, mis viis koostootmise kasuteguri sellisele tasemele, et ka Narva jaamad sellele vastaksid.

Teine suur küsimus on toetuse maksmise korraldus. Kuigi tarbijatelt kogutakse taastuvenergiatoetust igakuiselt, siis tegelikkuses paljud taastuvenergiatootjad seda toetust ei saa (kuigi nende toodetud elektrit võetakse tarbijatelt tasu kogumisel arvesse). Seadus  annab võimaluse toetust mitte maksta, kui tootmisseadmed ei vasta võrgueeskirja nõuetele. Nõue ei kehti Narva jaamadele – need peavad nõuetele vastama alles 01.01.2016. Seega vähe sellest, et suur elektrijaam ohustab kogu süsteemi varustuskindlust, makstakse selliste nõuetele mittevastavate seadmetega toodetud elektrile ka toetust, mida teised varustuskindluse ohustamise ettekäändel ei saa.

Kuidas edasi?

Majandus- ja Kommunikatsiooniminister viitab Konkurentsiameti uuringule, milles leiti, et toetuste määrad on liiga kõrged. Teadaolevalt küsiti uuringu tegemisel andmeid vaid neilt ettevõtjatelt, kes kasumit teenivad. Seega ei saa tulemusi usaldada. Samuti tekib küsimus, kas uuring telliti kogumaks tõendeid valmis seisukohale, et toetusi on vaja vähendada? Konkurentsiameti niigi piiratud ressursi kasutamine tundub sellisel juhul raiskamisena.

Toetuste äravõtmine halvendab investeerimiskliimat. Lisaks võimalikele nõuetele Eesti riigi vastu võivad toetusskeemide muutmisel olla suurema ulatusega tagajärjed. Eurost üksi ei piisa Eesti majanduse elavdamiseks, vaid riik peab olema investori vaatenurgast piisavalt stabiilne, et siia oma raha tuua. Seaduste pidev muutmine halvendab kindlasti investeerimiskliimat.

Kui Eesti riik ei pea oma lubadustest kinni, siis jätab see mulje ebakindlast riigist, kus otsuseid tehakse läbi mõtlemata. Isegi kui me ei vaja rohkem investeeringuid elektritootmisesse, siis paratamatult mõjutab selline lubaduse tagasivõtmine ka teiste valdkondade investeeringuid, sest ei saa olla kindel, mida selline riik edaspidi otsustab. Võib-olla järgmiseks kehtestatakse kasumi piirmäärad kõikidele tegevusaladele?

Seega kokkuvõtvalt, kui riik leiab, et toetusskeemid tuleb üle vaadata, ei tohiks seda teha tagasiulatuvalt – juba tegutsevate jaamade toetused peaksid kehtima selle 12-aastase perioodi (või kuni mahulise piirangu täitumiseni), mida neile tootmise alustamisel lubati. Samuti tuleks osata vastata küsimusele, kas Eesti ei vaja rohkem tootmisvõimsusi. Kui vastus on eitav, siis tuleks hinnata, kas investeeringud tulevad ka ilma toetusteta. Kui ei, siis tuleb selgitada välja õige toetuse määr ja kehtivusaeg. Kindlasti tuleks üle vaadata Narva jaamadele makstava toetuse õigustatus nii ajaliselt kui mahuliselt.

Partner Kaja Kallasel (kaja.kallas@borenius.ee) on laialdane kogemus energiaõiguse  valdkonnas. Ta on nõustanud erinevaid taastuvenergia projekte ning osalenud  ka antud valdkonna õigusloomes.