Võlgnikust töötaja palga arestimine täitemenetluses

Nõunikud Valdo Lips ja Annika Jaanson kirjutavad võlgnikust töötaja vastu suunatud nõuete arestimisest võlgniku töötasunõude kaudu tööandja vastu.

Kui töötaja ei täida vabatahtlikult oma võlakohustusi (mis võivad seisneda näiteks elatise maksmises või riigile trahvi maksmises) ning kui see võlakohustus on kirjas dokumendis, mis saab olla täitemenetluse alustamise aluseks (nn täitedokument, milleks eelkõige on kohtuotsus), siis alustatakse tema suhtes suure tõenäosusega täitemenetlust.

Täitemenetluse käigus pööratakse võlgnikust töötaja vastu suunatud nõuded kohtutäituri abiga sundtäitmisele, s.t kohtutäitur, kasutades temale selleks seadusega antud avaliku võimu volitusi, täidab täitedokumendis kajastatud võlgniku nõude võlausaldaja kasuks.

Üks võimalik viis, mida kohtutäitur võib võlgniku kohustuse täitmiseks kasutada, on võlgnikule kuuluva nõude arestimine võlgniku töötasunõude kaudu tööandja vastu. Alljärgnevalt käsitletakse mõningaid küsimusi, mis võivad tööandjal võlgniku töötasunõude arestimisel tekkida.

Millised tagajärjed saabuvad tööandjale seoses töötaja palga arestimisega?

Sissenõude pööramiseks nõudele (sh töötasunõudele) arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut (s.o töötasunõude puhul tööandjat) täitma kohustuse sissenõudja kasuks, st kohtutäiturile. Töötasunõude arestimiseks koostab kohtutäitur sissetuleku (töötasu) arestimise akti ning töötasunõue on arestitud, kui arestimisakt on võlgniku tööandjale kätte toimetatud.

Arestimisakti kätte toimetamisega tööandjale tekib tööandjal kohustus kanda osa töötajale makstavast töötasust arestimisaktis märgitud kohtutäituri arveldusarvele, kes omakorda kannab selle edasi võlgnikust töötaja võlausaldaja(te)le. Oluline on märkida, et tööandja ei või kohtutäiturile maksta kogu võlgnikust töötaja töötasu, vaid tööandjal tuleb järgida ka seadusest tulenevaid piiranguid.

Seejuures ulatub töötasunõude maksmise nõude arestimisega sissenõudja poolt omandatud pandiõigus ka pärast arestimist sissenõutavaks muutuvatele summadele, mis tähendab, et tööandjal võib lasuda kohustus maksta võlgnikust töötaja sissetuleku kohtutäiturile mitme kuu vältel.

Millised summad töötasust on tööandja kohustatud maksma kohtutäiturile?

Töötasu maksmisel töötaja asemel kohtutäiturile tuleb esmalt lähtuda töötaja netopalgast – ehk maksudele, kohustuslikule kogumispensionile, ravikindlustusele ning töötuskindluse maksetele sissenõuet pöörata ei saa. Samuti ei saa sissenõuet pöörata näiteks peretoetusele, vanemahüvitisele, matusetoetusele, puudega inimese sotsiaaltoetusele jne ehk teisisõnu on üldiselt sissenõue võimalik teatud ulatuses pöörata vaid tööandja poolt töötajale makstavale netopalgale. Juhul, kui võlgnikust töötaja kuupalk ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekus, siis tohib tööandja kohtutäiturile maksta töötasu ainult teatud tingimustel kuni poole miinimumpalga ulatuses, kui arestitava summa näol on tegemist lapse elatisnõudega.

Lisaks eelkirjeldatud erandile peab tööandja võlgnikust töötajate sissetulekute arestimisel arvestama ka töötaja poolt ülalpeetavate isikutega. Nimelt olukorras, kus töötaja peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud siis, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Samuti võib juhul, kui sundtäidetav nõue ei ole elatise nõue, mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust aga kogu sissetuleku – tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sissetulekuid kohtutäiturile maksma kohustatud tööandjate töö hõlbustamiseks on Justiitsministeeriumi koduleheküljel kõiki eelmainitud erandeid sisaldav arvutustabel.

Mida peab aga tööandja tegema siis, kui ühe ja sama töötaja suhtes saabub mitmelt erinevalt kohtutäiturilt mitu täitedokumenti? Sellisel juhul peab tööandja palga arestimisel lähtuma ettevõttesse saabunudarestimisaktide saabumise järjekorrast. Seejuures tuleb meeles pidada, et sõltumata saabumise hetkest, loetakse lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisakt esimesena saabunuks – ehk elatise nõue kuulub täitmisele esmajärjekorras.

Kes kannab töötaja palga arestimisega seonduvad kulud?

Seoses võlgnikust töötaja palga arestimisega võivad tööandjal kaasneda ka teatud lisakulutused. Üldjuhul on need kulutused minimaalsed ja piirduvad üksnes lisaülekande sooritamisega, kuid suuremate ettevõtete puhul, kellel on mitmeid võlgnikust töötajaid, võib palkade üle arvestuse pidamine tähendada mahukamat lisatööd. Seejuures huvitab tööandjaid, kes selliste lisatöödega kaasnevad kulud kompenseerima peaks ja kas üleüldse on võimalik kulutuste hüvitamist nõuda.

Esiteks tuleks siin märkida, et nii võlaõigusseaduses sätestatud üldreegli kui ka töölepingu seaduse mõtte järgi kannab tööandja kõik töötasu maksmise kohustuse täitmisega seotud kulud. Kuna ka võlgnikust töötaja arestitud töötasu maksmisega kohtutäiturile täidab tööandja oma kohustusi töötaja ees, siis vastavalt nimetatud üldreeglile on tööandja kohustatud kandma ka kõik eelnimetatud toiminguga seonduvad kulud.

Tööandjal oleks võimalik palga arestimisega seonduvad lisakulutused töötajalt välja nõuda vaid juhul, kui eksisteeriks vastavasisuline norm. Võlaõigusseaduses ega töölepingu seaduses sellist sätet ei eksisteeri. Täitemenetluse seadustikus on reguleeritud täitekuludega seonduv selliselt, et võlgnik (s.o töötaja arvestades suhet tööandjaga) kannab kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused. Seega saaks tööandja nõuda selle sätte alusel töötasu arestimisega seotud lisakulutusi üksnes juhul, kui täitemenetluse seadustiku nimetatud regulatsiooni mõttes saaks tööandjat lugeda kolmandaks isikuks ning kohtutäiturile makstud töötaja tasu arvestamiseks ja kohtutäiturile kandmiseks tehtud lisakulutusi saaks lugeda täitemenetluses tehtud vajalikeks kulutusteks. Autorid on seisukohal, et selliseks tõlgenduse aluseks on olemas nii poolt – kui ka vastuargumente, millest tulenevalt ei ole enne vastava üldtunnustatud kohtupraktika tekkimist võimalik üheselt vastata, kas tööandjal töötasu arestimisega tekkivad lisakulutused on täitekuludeks või mitte.

Siiski tundub autoritele, et õigluse põhimõttele vastaks reegel, kus tööandja töötasu arestimisega tekkinud lisakulutused kannab töötaja. Nimelt ei pea tööandja töölepingute sõlmimisel arvestama sellega, et töötaja võib ühel päeval olla täitemenetluses võlgnikuks, millega kaasneb tööandja kohustus kanda osa töötasust kohtutäituri arvele ja pidada sealhulgas ka täitemenetluse seadustikus sätestatud reeglite järgi arvestust, millises osas on töötasu arestitud. Lisaks võiks ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõttest tuletada töötaja kohustuse hüvitada tööandjale seoses töötasu arestimisega tekkinud lisakulutused. Samas peab ka siinkohal kahjuks nentima, et nii kaua kui pole tekkinud üldtunnustatud kohtupraktikat, ei ole võimalik väita, et kohtud nõustuvad sellise seisukohaga.

Ühtlasi on küsitav, kas olukorras, kus tööandja soovib vältida võlgnikust töötaja palga arestimisega kaasnevate kulutuste kandmise riski, on võimalik töölepingus vastavasisuline kokkulepe sõlmida. Juhul, kui selline kokkulepe sõlmitaks ja kokkuleppe oleks kehtiv, võiks ettevõttel pärast täitemenetluse lõppemist tekkida nõudeõigus töötaja vastu, millest tulenevalt oleks võimalik ka kantud kulutuste eest kompensatsiooni nõudmine. Samas, arvestades töölepingu seaduses kehtivat põhimõtet, mille kohaselt on tühine igasugune kokkulepe, millega kaldutakse töötaja kahjuks kõrvale seaduses sätestatust, oleme seisukohal, et kokkulepe, millega töötaja kohustub kandma kõik tööandjale töötasu arestimisega tekkivad lisakulutused, on tühine.

Kokkuvõte

Pärast kohtutäiturilt töötaja töötasu arestimise akti kätte saamist on tööandja kohustatud vastavalt täitemenetluse seadustikule töötasu maksma osaliselt töötaja asemel kohtutäiturile ning pidama arvestust, millises osas on töötaja töötasu arestitud. Kuna seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgi peab töötajale palga maksmise ja arvestamisega tehtavad kulutused kandma tööandja, siis peab tööandja tõenäoliselt kandma ka töötaja palga arestimisega tekkinud lisakulutused. Samas on võimalik välja tuua ka argumente, mille alusel võib jõuda järeldusele, et tööandjal on õigus nõuda töötajalt töötasu arestimisega seonduvate lisakulutuste kandmist, kuid enne vastava üldtunnustatud kohtupraktika tekkimist ei ole võimalik väita, et kohtud sellise järeldusega nõustuvad.

Artikkel on avaldatud ka raamatupidamise ja maksuinfo portaalis www.rmp.ee.