Ettevõtete ummikseis

Vandeadvokaat Kristel Raidla kirjutab ajakirja Director oktoobrikuu numbris sellest, kuidas lisaks välistele probleemidele (nt langevale nõudlusele) võivad äriühingu jaoks hukatuslikuks saada sisemised probleemid, sh nn ummikseis (inglise keeles tuntud kui deadlock). Artikkel selgitab, millised ühingud võivad ummikseisu sattuda kergemini ning pakub ummikseisu lahendamise võimalusi. Artikli “Kas julged mängida Vene ruletti?” toome ära alljärgnevalt:

“Ummikseis tekib siis, kui aktsionärid, osanikud või nende esindajad nõukogus (edaspidi on lihtsuse huvides juttu aktsionäridest) ei saa kokkuleppele mõnes olulises küsimuses, mis puudutab ettevõtte juhtimist või äritegevust, ja otsus jääb vastu võtmata. Eriti lihtsalt võib sellisesse seisu sattuda ettevõte, millel on väike aktsionäride ring, kes juhtimises aktiivselt kaasa räägib.

Näiteks 50/50 osaluse puhul on alati vaja mõlema partneri heakskiitu. Kui üks neist soovib äritegevuse arendamiseks pangalaenu kasutada ja teine täiendavat kapitali ise sisse maksta, siis võib juhtuda, et ei otsustata kummagi kasuks ja äritegevuse jätkusuutlikkus seatakse küsimärgi alla. Sageli on otsuste langetamiseks vaja hääli, mis moodustavad kaugelt rohkem kui pool äriühingu kapitalist, või isegi konsensust ehk ühehäälsust, seega pole 50/50 osalustega ühingud ainukesed, mis võivad ummikseisu sattuda.

Tihti on äriühingul kolm või enam partnerit, kes on kokku leppinud, et neil kõigil on õigus otsuste tegemisel kaasa rääkida. Mõnel juhul on suuraktsionär andnud oskusteabe, juhtimisteenuste või muu olulise panuse eest väikeaktsionärile ulatuslikud vetoõigused. Ka äriseadustik näeb ette, et mitmete oluliste otsuste vastuvõtmiseks ei piisa lihthäälteenamusest. Näiteks kapitali suurendamiseks on vaja kindlustada 2/3 koosolekul osalejate poolthääled.

Ummikseisu tõenäosust tuleks seega hinnata aktsionäride arvu, nende osaluste suuruse ning oluliste otsuste vastuvõtmiseks vajaliku häälteenamuse valguses. Kui aktsionäre on palju, siis saab lõpuks ikka üks või teine huvigrupp ülekaalu ja sünnib otsus. Kui hääled on aga kogunenud väikese, kuid mõjuka aktsionäride ringi kätte, tekib ummikseis märksa kergemini.

Väljapääs

Koostöö alguses selliseid kriise tavaliselt ei teki. Kuid aja jooksul võivad aktsionäride strateegilised plaanid, rahalised võimalused ja muud tegurid muutuda ning erimeelsuste keerises on tihti hilja väljapääsu otsida. Seetõttu soovitan lahenduse juba ette kokku leppida.

Ettevõte ei tohiks kannatada seetõttu, et aktsionärid ei suuda olulises küsimuses üksmeelt saavutada – äri kui terviku väärtust tuleks säilitada ja ühel poolel peaks olema võimalus õiglase tasu eest ettevõtmisest lahkuda või teine osapool välja osta.

Kokkulepitud lahendus võib olla näiteks läbirääkimiste pidamine, selle ebaõnnestumisel aga võetakse viimase väljapääsuna kasutusele n-ö kaheraudne. Ei, tulistamiseks siiski ei lähe – see on lepinguline sunnimehhanism, mille käigus teeb kumbki aktsionär teisele pakkumise, kusjuures pakkuja ei tea, kas ta peab pakkumises määratud hinna eest teise osaluse ostma või oma osaluse müüma. Õiglase hinna kujunemine on tagatud seeläbi, et valida tuleb selline hind, mis oleks vastuvõetav nii ostu- kui müügitehingu puhul.

Siin on mõned levinumad lahendused, kolm esimest võib seejuures lugeda kaheraudse erinevateks näideteks:

1. Üks populaarsemaid on nn Vene rulett. Lepitakse kokku, et ummikseisu tekkimisel ja läbirääkimiste ebaõnnestumisel võib ükskõik kumb pool esitada teisele pakkumise ning pakkumise saaja peab otsustama, kas pakutud hinnaga oma osalus müüa või pakkuja osalus välja osta. Kui pakkumise saaja valikut ei tee, läheb otsustamise õigus üle pakkujale. Vajadusel võib kokku leppida, et ruleti mängimiseks peab pakkumine ületama eelnevalt kokku lepitud minimaalse hinna.

2. Teine lahendus on nn Texase väljatulistamine – kumbki pool esitab oma pakkumise eelnevalt kokku lepitud kolmandale isikule, kes toimib nagu erapooletu vahemees. Pakkumises tuleb näidata hind, millega pakkuja on valmis teise poole välja ostma, ja kõrgema pakkumise teinud pool omandabki teise poole osaluse enda poolt pakutud hinnaga.

3. Kolmas lahendus on nn Hollandi oksjon, mille puhul on tegemist justkui tagurpidi oksjoniga. Ka siin annab kumbki pool oma pakkumise üle kolmandale isikule, kuid maksimaalse ostuhinna asemel tuleb pakkuda minimaalne hind, mille eest pakkuja on nõus oma osaluse teisele poolele müüma. Võidab jällegi kõrgem pakkumine, kuid oksjoni võitja omandab kaotaja osaluse hoopis viimase esitatud pakkumises märgitud hinnaga. Lahenduse loogika peitub selles, et võidu ehk ostuõiguse saab ettevõtet kõrgemalt hinnanud pool, kaotus ehk müügikohustus jääb sellele, kes oli nõus oma osalusest odavamalt loobuma.

4. Õiglase väärtuse arvutamine. Audiitor või ekspert määrab ettevõtte õiglase väärtuse ning koostöö lõpetamist sooviv pool saab võimaluse otsustada, kas müüa enda või osta teise poole osalus. Hinnas võib seejuures sisalduda karistuslik element: kui valida ostmine, tuleb maksta 125% määratud väärtusest; kui valida müümine, on osaluse hinnaks 75% määratud väärtusest. Karistuslik hinnakujundus peaks motiveerima pooli pigem erimeelsusi lahendama, selle asemel et kergekäeliselt koostöö lõpetada.

5. Kui relvade ja hinnaga mängimine tundub liiga karm või sügavamate taskutega partnerit liigselt soosiv, võib valida mõne pehmema lahenduse. Näiteks võib vaidlusaluse küsimuse otsustada erapooletu vahekohtunik. Samuti võib kokku leppida, et kui läbirääkimised lõpevad tulemusteta, siis äriühing likvideeritakse ja kumbki pool saab oma osaluse suurusele vastava osa äriühingu varast. Koostöö alustamisel ei soovi sellist asjade käiku keegi, kuid äriühingu väärtuse langemisele tuleks siiski eelistada õigel hetkel koostöö lõpetamist.

Ummikseisu lahendamist puudutav kokkulepe tuleks kindlasti detailideni läbi mõelda ja sõlmida enne probleemide tekkimist, hiljem on seda tunduvalt raskem läbi rääkida. Lisaks sunnib teadmine, et ees ootab dramaatiline lõppmäng, probleemidele konstruktiivset lahendust leidma, mis tähendab, et ummikseisu ei pruugi tekkidagi.”

Kristel Raidlal on pikaajaline kogemus erinevates valdkondades tegutsevate äriühingute ostmise ja müümise nõustamisel. Lisaks on ta nõustanud kliente koondumise kontrolli ja turuanalüüsi menetlustes
Konkurentsiametis ja muudes konkurentsiõiguse küsimustes.