10. juulil 2009.a jõustus investeerimisfondide seaduse, kindlustustegevuse seaduse, krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seadus. Muudatuste põhieesmärgiks oli viia Eestis seni kehtinud regulatsioon kooskõlla Euroopa Liidu tasandil finantssektoris osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakenduvate usaldusväärsuse hindamise kriteeriumite ja menetluskorraga, mis tulenevad nn olulise osaluse direktiivist (2007/44/EÜ). Siinkohal on oluline märkida, et liikmesriikidel on keelatud kehtestada direktiivis sätestatust rangemaid reegleid. Lisaks olulist osalust puudutava regulatsiooni muudatustele, tehti teatavaid muudatusi ka teistes kindlustustegevuse seaduse, investeerimisfondide seaduse ja väärtpaberituru seaduse sätetes.
Kuna liikmesriigid on Euroopa Liidus kehtivad ühtsed piiriüleste ühinemiste ja ülevõtmiste reeglid oma siseriiklikusse õigusesse üle võtnud suhteliselt erinevalt, andsid senikehtinud regulatsioonides sisalduvad alused liialt laia tõlgendamisruumi järelevalveasutustele, samuti puudus selge ajaraamistik, millega turuosalised saaksid olulise osaluse omandamisel või selle suurendamisel arvestada.
Eelpool nimetatud seaduste olulise osaluse regulatsioonis tehtud muudatused puudutavad vastavalt fondivalitsejat, kindlustusandjat, krediidiasutust, investeerimisühingut ning Eesti Väärtpaberite keskregistri pidajat (edaspidi igaüks eraldi nimetatud ka kui ühing).
Senise regulatsiooniga ei olnud ette nähtud konkreetseid kriteeriume omandaja sobivuse hindamiseks ning see võimaldas Finantsinspektsioonile märkimisväärselt suurt vabadust omandamisettepanekutega nõustumisel ja tagasilükkamisel. Muudatustega viidi sisse kindlate kriteeriumite loetelu, millele vastavust peab Finantsinspektsioon omandaja sobivuse hindamisel arvesse võtma. Sellisteks kriteeriumiteks on:
(i) omandaja ja ühingut juhtima asuvate isikute laitmatu ärialane maine (ühingut juhtima asuvate isikute puhul ka teadmised ning eelnevad kogemused);
(ii) olulist osalust omandada sooviva isiku finantsseisund, mis peab olema piisav tagamaks ühingu korrapärase ja usaldusväärse tegevuse;
(iii) omandaja suutlikkus järgida kehtestatud usaldatavusnõudeid ja grupi (mille osaks ta saab) struktuuri olemasolu, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet ning
(iv) põhjendatud kahtluse puudumine seotusest rahapesu või terrorismi rahastamise või selle katsega või nimetatud riskide suurenemisest.
Senikehtinud regulatsiooni kohaselt võis Finantsinspektsioon keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või ühingu kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui tema hinnangul osaluse omandamiseks või ühingu kontrollitavaks äriühinguks muutumiseks vajalikud vahendid võisid olla seotud teoga, mis viitas kuriteo koosseisu objektiivsetele tunnustele. Praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt on, nagu juba eelpool mainitud, selliseks kriteeriumiks põhjendatud kahtlus ning seda, võrreldes varasema regulatsiooniga, kitsendavalt üksnes rahapesu või terrorismi rahastamisega seotuse osas. Seni kehtinud sõnastusest, mis viitas Finantsinspektsiooni hinnangule, võis tekkida arusaam, et sellise hinnangu põhjendamine ei ole nõutav. Kuna Finantsinspektsiooni otsuste ja ettekirjutuste näol on tegemist haldusaktidega, siis, nagu iga haldusakt, vajas ka Finantsinspektsiooni ettekirjutus osaluse omandamiseks loa andmisest keeldumiseks teatavat põhjendatust. Seega, sisuliselt ei peaks täna kehtiv sõnastu praktikas olulisi muudatusi kaasa tooma, pigem on tegemist sõnastuse täpsustamisega. See, kuidas Finantsinspektsioon „põhjendatud kahtlust“ tulevikus sisustama hakkab sõltub paljuski siiski Finantsinspektsiooni vastavast hinnangust ja seda näitab edaspidine praktika, kuid põhjendatud kahtluse kriteerium viitab siiski objektiivsete asjaolude olemasolu vajalikkusele. Kuna lisaks seotuse puudumisele rahapesu või terrorismi rahastamise või vastava katsega peab Finantsinspektsioonil puuduma ka kahtlus nimetatud tegevusega seotus riskide võimaliku suurenemise osas seoses tehinguga, siis ilmselt võiks Finantsinspektsioon keelata sellise osaluse omandamise isegi juhul, kui omandajal puudub otsene seos rahapesu või terrorismis rahastamise või selle katsega, kuid omandaja on näiteks asutatud ja registreeritud riigis, mis ei ole võtnud tarvitusele Euroopa Liidu regulatsiooni tähenduses piisavaid meetmeid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selleks, et tagada ühingute usaldusväärsus, terviklikkus ja stabiilsus ning riigi finantssektori hea maine säilimine, oleks olulise osaluse omandamise keelamine Finantsinspektsiooni poolt sellise isiku puhul ka igati põhjendatud.
Kõik andmed ja dokumendid tuleb Finantsinspektsioonile esitada eesti keeles või kokkuleppel Finantsinspektsiooniga mõnes muus keeles.
Oluline on märkida, et Finantsinspektsioon peab omandaja sobivuse hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks, selle suurendamiseks või ühingu üle kontrolli saavutamiseks loa andmise otsuse tegemisel lähtuma üksnes eelpool loetletud kriteeriumitele vastavusest või mittevastavusest ja ei või lähtuda mistahes muudest kriteeriumitest. Kindlate nõuete loetelu (millele omandaja peab vastama) seaduses peaks seega välistama olukorra, kus ühinemis- ja omandamistegevust takistaksid põhjendamatud ja arvukad lisakriteeriumid, mis liikmesriigiti erinevad.
Täpsustatud on olulise osaluse määratlemise tingimusi ja arvutamise erisusi. Lisaks üldistele otsese ja kaudse osaluse määratlemise tingimustele ning kontrollitava äriühingu mõistele tuleb nüüd lisaks arvestada ka osaluse omandamisega seotud arvutamise eranditega ning sellest emitendi teavitamise reeglitega. Nimelt, hääleõiguste koosseisu muutumisel arvutatakse künnised vaid ühte liiki aktsiate osas. Emitendi teavitamise kohustust (ette nähtud künniste saavutamise korral) ei tule täita juhul, kui hääleõigusi omandatakse arveldamiseks tavalise lühikese arveldustsükli jooksul või kui aktsiaid omandatakse hoidmisteenuse raames. Kui investeerimisühing osutab väärtpaberi garanteerimise või väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või müümise garanteerimise teenust, ei arvestata neid hääleõigusi olulise osaluse künniste hulka juhul, kui sellised hääleõigused ei võimalda omandatava äriühingu juhtimisse sekkumist ja võõrandatakse ühe aasta jooksul alates omandamisest. Samuti ei arvata olulise osaluse hindamisel künnise koosseisu hääleõigusi, mida fondivalitseja emaettevõtja valitseb fondivalitsejast eraldi ning hääleõigusi, mida investeerimisühing valitseb iga kliendi suhtes eraldi.
Osaluse omandamise ja suurendamise piirmäärad, millest tuleb Finantsinspektsiooni teavitada, on alate
s 10. juulist 2009.a 20%, 30% (senise 33% asemel) ja 50%. Finantsinspektsioonil on kohustus teavitada omandajat kirjalikult 2 tööpäeva jooksul nimetatud teate ja kõigi teavitamisel esitatavate andmete ja dokumentide kättesaamisest ning esialgsest menetlustähtaja lõppkuupäevast. Analoogne 2 tööpäeva pikkune tähtaeg kirjalikuks teavitamiseks on Finantsinspektsioonil ka tema poolt osaluse omandamiseks loa andmise menetluses nõutud lisainformatsiooni või –dokumentide kättesaamisest. Seni kehtinud regulatsiooni kohaselt Finantsinspektsioonil selline kirjaliku teavitamise kohustus puudus.
Eelnimetatud kirjaliku teate omandajale edastamise hetkest hakkab jooksma menetlustähtaeg, mille jooksul Finantsinspektsioon peab tegema osaluse omandamise lubamise või sellest keeldumise otsuse. Üldine menetlustähtaeg on 60 tööpäeva. Juhul, kui Finantsinspektsioon peab vajalikuks lisaandmete ja –dokumentide küsimist (mida Finantsinspektsioon võib teha 50 tööpäeva jooksul arvates menetlustähtaja algusest), peatub menetlustähtaeg vastava nõude esitamise ja omandaja poolt lisaandmete ja –dokumentide esitamise vaheliseks perioodiks, kuid viidatud tähtaja peatumine ei või kesta kauem kui 20 tööpäeva, v.a juhul, kui omandajaks on isik, kelle üle ei teostata finantsjärelevalvet või teostab seda mõni kolmanda riigi finantsjärelevalveasutus. Sellisel juhul võib Finantsinspektsioon erandina pikendada menetlustähtaja peatumist kuni 30 tööpäevani. Eelpool öeldu ei tähenda aga seda, et Finantsinspektsioon ei võiks hiljem menetlustähtaja jooksul lisadokumente ja -andmeid küsida, kuid sellisel juhul menetlustähtaeg enam ei peatu (Finantsinspektsioonil on õigus peatada menetlustähtaeg lisaandmete ja –dokumentatsiooni küsimiseks üksnes ühel korral). Oluline on siinkohal märkida, et kui Finantsinspektsioon soovib omandajalt andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid, peab ta saatma omandajale vastavasisulise kirjaliku nõude, mis peab muuhulgas sisaldama selgitust, millist konkreetset täiendavat teavet omandajalt hindamise lõpuleviimiseks soovitakse. See peaks omandajatele tagama suurema selguse nõutava informatsiooni osas.
Täiendatud on Finantsinspektsioonile osaluse omandamisest teavitamisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu, mille Finantsinspektsioonile esitamine on vajalik hindamise teostamiseks. Võrreldes enne kehtinud seadustega tuleb Finantsinspektsioonile esitada täiendavalt muuhulgas kirjeldus omandatava äriühingu kohta (mis sisaldab muuhulgas aktsiate nimekirja ning andmeid omandatavate aktsiate tüübi ning häälte arvu kohta), kirjeldus oma senise tegevuse kohta ettevõtluses, ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kohta ja kinnitus, et ühingu juhiks saavat isikut ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Nimetatud nõude sõnastus on vasturääkiv. Arusaamatuks jääb, kumb nõue peab olema täidetud, kas kinnitus selle kohta, et ühingu juhti ei ole eelpool loetletud süütegude eest karistatud või, et karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Mõlema viidatud kriteeriumi osas samaaegselt korrektset kinnitust anda ei ole võimalik. Võttes aluseks kehtivad nõuded ühingu juhile (ühingu juhiks ei või muuhulgas olla isik, keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ning karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud), võib asuda seisukohale, et kinnitus tuleb ilmselt esitada kehtivate karistusandmete puudumise kohta. Samuti nähakse ette, et võimaluse korral tuleks esitada füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud. Lisaks on antud Rahandusministrile õigus kehtestada määrus seaduses sätestatud andmete täpsustamiseks (tänaseks päevaks nimetatud määrust kehtestatud ei ole). Siinkohal on oluline märkida, et Finantsinspektsioon võib loobuda andmete ja dokumentatsiooni nõudmisest kas osaliselt või täies mahus, lähtudes seejuures proportsionaalsuse põhimõttes, st arvesse tuleb võtta konkreetset omandajat (kelle osas võib näiteks Finantsinspektsioonil juba eelnevalt olla suures osas vajalik informatsioon ning dokumentatsioon olemas) ning omandamise tehingu iseloomu ja asjaolusid.
Eelpool viidatud andmete ja dokumentide suhteliselt täpne loetelu peaks tagama omandajale selgema ettekujutuse temalt osaluse omandamisest teavitamisel nõutavatest dokumentidest ja andmetest. Arvestades asjaolu, et üldine menetlustähtaeg (60 päeva) ei hakka jooksma enne, kui omandaja poolt on Finantsinspektsioonile esitatud osaluse omandamise teatis koos kõigi nõutud lisadokumentide ja -andmetega, on täpse ning ammendava loetelu osaluse omandajale eelnevalt õigusaktide kaudu teatavaks tegemine vajalik, tagamaks muuhulgas nn olulise osaluse direktiivi üldise eesmärgi – läbipaistvate hindamiskriteeriumite ja menetlusekorra kehtestamise – elluviimise.
Finantsinspektsioonil on kohustus teavitada omandajat kirjalikult 2 tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse vastuvõtmist (kuid enne menetlustähtaja lõppu), kui valminud hindamise alusel otsustatakse olla vastu kavandatavale omandamisele. Teavitada tuleb ka positiivsest otsusest. Sealjuures tuleb jääda menetlustähtaja piiresse ning esitada ka kõik otsuse põhjendused. Lisaks on kehtestatud nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks, mis tähendab, et kui Finantsinspektsioon ei esita ettenähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osaluse omandada või seda suurendada sõltumata sellest, et Finantsinspektsioon pole ettenähtud tähtaja jooksul omandajat oma otsusest kirjalikult teavitanud. Seega, kui Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandajale kirjalikult osaluse omandamist keelavat ettekirjutust, loetakse see heakskiidetuks.
Täpsustatakse, et isik ei omanda aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui tehing on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on seaduse alusel lubatud. Seega, isegi kui omandaja on tehingu kavast Finantsinspektsiooni teavitanud, kuid tehing tehakse siiski enne või pärast, kui see oli seaduse alusel lubatud ning vahepeal on toimunud üldkoosolek ning hääled arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku otsus tühine. Kohus tuvastab üldkoosoleku otsuse tühisuse Finantsinspektsiooni, ühingu aktsionäri või juhtorgani liikme avalduse alusel juhul, kui avaldus on esitatud 3 kuu jooksul arvates üldko
osoleku otsuse vastuvõtmisest. Seega, kui eelpool loetletud isikud nimetatud tähtaja jooksul otsuse tühisuse tuvastamist ei nõua, ei ole hiljem siiski võimalik vastava otsuse tühisusele tugineda.
Lisaks osaluse omandamise regulatsiooni puudutavatele muudatustele on investeerimisfondide seaduses täpsustatud fondivalitseja kohustusi investeerimisteenuste osutamisel. Nimelt rakenduvad ka väärtpaberiportfelli valitsemisega tegelevale fondivalitsejale nüüdsest väärtpaberituru seadusest tulenevad kohustused kliendi korralduse parima täitmise, korralduste käitlemise („paremus ajas, paremus õiguses“ põhimõte, st ühingu kohustus täita klientide korraldused nende ühingu poolt täitmiseks vastuvõtmise järjekorras, kui muus osas on korraldused võrreldavad) ning määratud hinnaga korralduse avalikustamise põhimõtete osas.
Kohustusliku pensionifondi fondivalitsejale on ette nähtud kohustus kehtestada siseregulatsioon (vastavad sise-eeskirjad) kõigi vajalike protseduuride ja meetmetega vältimaks võimalikke huvide konflikte, pidades sealjuures eelkõige silmas kohustusliku pensionifondi osakuomanike huvide kaitset. Praktikas on huvide konfliktide oht erinevate majanduslike suhete kaudu fondivalitseja ja tema gruppi kuuluva ettevõtja vahel üsna kerge tekkima kuna enamus Eestis tegutsevaid pensionifondivalitsejaid kuuluvad mõne krediidiasutusega ühte konsolideerimisgruppi. Seega peab ühelt poolt olema tagatud huvide konfliktide vältimine suhetes osakuomanike ning teiselt poolt organisatsiooni eri juhtimistasandite vahel. Selleks on sätestatud nõue kehtestada protseduurid, mis reguleerivad muuhulgas teabevahetust, kontrolli tegevisikute üle, tehinguid juhtide ja tema lähedaste vahel aga ka nn seotud isikute tasustamise põhimõtteid (lähtutud on väärtpaberituru seaduse vastavast regulatsioonist). Muudatustega on reguleeritud nö mitte-rahaliste tasude (nt tasuta investeerimisanalüüsid vms) ning komplekstasude, kus mitme erineva teenuse eest võetavad tasud kajastatakse ühe tervikliku tasuna, maksmist. Välistatud peab olema olukord, kus fondi arvel makstakse teatud teenuse eest rohkem kui tavapärastes turutingimustes.
Kindlustustegevuse seaduse muudatustest tulenevalt peab kindlustusandja, alates 10. juulist 2009.a, omavahendite koosseisu kindlaksmääramisel ja selle suuruse arvutamisel lähtuma auditeeritud raamatupidamise aastaaruande asemel järelevalvelise aruandluse alusel esitavatest andmetest (s.o andmed, mille alusel teostab Finantsinspektsioon jooksvat järelevalvet kindlustusandja tegevuse üle). Vastavalt raamatupidamise seadusele peavad kindlustusandjad avalike raamatupidamise aruannete koostamisel lähtuma IFRS-st (International Financial Reporting Standards), järelevalvelise aruandluse koostamisel aga kindlustustegevuse seaduse alusel kehtestatud rahandusministri vastavast määrusest. Tulenevalt info esitusviisi erinevustest järelevalvele esitatavas bilansis ja kasumiaruandes ning bilansis ja kasumiaruandes, mis avalikustatakse kindlustusandja poolt, ei ole need bilansid ja kasumiaruanded võrreldavad (näiteks võib teatud varade õiglase väärtuse muutusi kajastada kas omakapitali vastavas reservis või otse kasumiaruandes ning seoses sellega võib erineda ka kasumi suurus).
Kindlustusandjate usaldusväärsuse tõstmiseks on suurendatud senikehtinud omavahendite miinimummäärasid, mis jõustuvad 01. jaanuaril 2010.a. Samuti on tõstetud vahendaja vastutuskindlustuse summasid. Lisaks on kehtestatud vastutus (rahatrahv) kindlustusandja poolt kliendi informeerimise/selgituste andmise (nii enne kui pärast lepingu sõlmimist) kohustuse täitmata jätmisel. Siiani nägi seadus kindlustusandjale ette küll vastava kohustuse, kuid sanktsioonid sellise kohustuse rikkumise puhuks puudusid. Kas nimetatud rahatrahv (kuni 500 000 krooni, kui kohustuse rikkujaks on juriidiline isik), eelkõige selle suurus, ka oma eesmärki täidab, on küsitav. Arvestades aga asjaolu, et seni kehtinud regulatsiooni kohaselt kindlustusandja karistamise võimalus viidatud kohustuse rikkumise korral puudus, võib asuda seisukohale, et kliendi õiguste ning kaitse parema tagamise osas on tegemist sammuga edasi.
Väärtpaberituru seaduse ühe olulisema muudatusena võib välja tuua hüvitamiskohustuse kehtestamise ülevõtja oma aktsiate omandamise käigus aktsia võõrandanud isikule, kui ülevõtja teeb oma aktsiate omandamisele järgneva 6 kuu jooksul ülevõtmispakkumise kõrgema hinnaga. Säte reguleerib olukorda, kus suuraktsionär optimeerib oma ressursse ostes väikeaktsionäridelt esmalt odavama hinna eest oma aktsiaid kokku enda kontrollitavasse börsiemitendist aktsiaseltsi. Pakutud hinnaga mittenõustunud aktsionäridele tehakse aga järgnevalt ülevõtmispakkumine ja seda juba kõrgema hinnaga.
Krediidiasutuste, kindlustusandjate ja Eesti Väärtpaberite keskregistripidaja karistuse maksimummäära väärtegude puhul on tõstetud 50 000 kroonilt 500 000 kroonile (mis juba varasemalt kehtis sellises määras investeerimisteenuse osutajate ja fondivalitsejate osas) ning investeerimisfondide seaduses sätestatakse spetsiifilisemad sanktsiooninormid huvide konfliktidega seotud nõuete rikkumise osas sarnaselt juba väärtpaberituru seaduses sätestatule (trahv kuni 500 000 krooni).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et eelnevalt käsitletud muudatustega on olulise osaluse omandamise regulatsioon muutunud selgemaks ja täpsemaks. Ühelt poolt on omandajal muudatuste tulemusel võimalik Finantsinspektsioonilt osaluse omandamiseks loa taotlemisel täpsemalt hinnata temalt nõutava informatsiooni mahtu ning nõusoleku taotlemisega kaasnevat eeldatavat ajakulu. Teiselt poolt on Finantsinspektsiooni „vabadust” (st diskretsiooniõigust) olulise osaluse omandamiseks loa andmiseks või sellest keeldumiseks läbiviidava hindamisprotseduuri osas märkimisväärselt piiratud – Finantsinspektsioon peab hindamisel lähtuma selgetest seaduses sätestatud kriteeriumitest, pidama kinni ette nähtud menetlustähtaegadest ning teavitama (sh põhjendama) omandajat kirjalikult menetluses olulist tähtsust omavatest otsustest.
Investeerimisfondide, kindlustustegevuse, krediidiasutuste, väärtpaberituru ja EVK seaduse muutmise seadusest
10. juulil 2009.a jõustus investeerimisfondide seaduse, kindlustustegevuse seaduse, krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seadus. Muudatuste põhieesmärgiks oli viia Eestis seni kehtinud regulatsioon kooskõlla Euroopa Liidu tasandil finantssektoris osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakenduvate usaldusväärsuse hindamise kriteeriumite ja menetluskorraga, mis tulenevad nn olulise osaluse direktiivist (2007/44/EÜ). Siinkohal on oluline märkida, et liikmesriikidel on keelatud kehtestada direktiivis sätestatust rangemaid reegleid. Lisaks olulist osalust puudutava regulatsiooni muudatustele, tehti teatavaid muudatusi ka teistes kindlustustegevuse seaduse, investeerimisfondide seaduse ja väärtpaberituru seaduse sätetes.
Kuna liikmesriigid on Euroopa Liidus kehtivad ühtsed piiriüleste ühinemiste ja ülevõtmiste reeglid oma siseriiklikusse õigusesse üle võtnud suhteliselt erinevalt, andsid senikehtinud regulatsioonides sisalduvad alused liialt laia tõlgendamisruumi järelevalveasutustele, samuti puudus selge ajaraamistik, millega turuosalised saaksid olulise osaluse omandamisel või selle suurendamisel arvestada.
Eelpool nimetatud seaduste olulise osaluse regulatsioonis tehtud muudatused puudutavad vastavalt fondivalitsejat, kindlustusandjat, krediidiasutust, investeerimisühingut ning Eesti Väärtpaberite keskregistri pidajat (edaspidi igaüks eraldi nimetatud ka kui ühing).
Senise regulatsiooniga ei olnud ette nähtud konkreetseid kriteeriume omandaja sobivuse hindamiseks ning see võimaldas Finantsinspektsioonile märkimisväärselt suurt vabadust omandamisettepanekutega nõustumisel ja tagasilükkamisel. Muudatustega viidi sisse kindlate kriteeriumite loetelu, millele vastavust peab Finantsinspektsioon omandaja sobivuse hindamisel arvesse võtma. Sellisteks kriteeriumiteks on:
(i) omandaja ja ühingut juhtima asuvate isikute laitmatu ärialane maine (ühingut juhtima asuvate isikute puhul ka teadmised ning eelnevad kogemused);
(ii) olulist osalust omandada sooviva isiku finantsseisund, mis peab olema piisav tagamaks ühingu korrapärase ja usaldusväärse tegevuse;
(iii) omandaja suutlikkus järgida kehtestatud usaldatavusnõudeid ja grupi (mille osaks ta saab) struktuuri olemasolu, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet ning
(iv) põhjendatud kahtluse puudumine seotusest rahapesu või terrorismi rahastamise või selle katsega või nimetatud riskide suurenemisest.
Senikehtinud regulatsiooni kohaselt võis Finantsinspektsioon keelata olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või ühingu kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui tema hinnangul osaluse omandamiseks või ühingu kontrollitavaks äriühinguks muutumiseks vajalikud vahendid võisid olla seotud teoga, mis viitas kuriteo koosseisu objektiivsetele tunnustele. Praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt on, nagu juba eelpool mainitud, selliseks kriteeriumiks põhjendatud kahtlus ning seda, võrreldes varasema regulatsiooniga, kitsendavalt üksnes rahapesu või terrorismi rahastamisega seotuse osas. Seni kehtinud sõnastusest, mis viitas Finantsinspektsiooni hinnangule, võis tekkida arusaam, et sellise hinnangu põhjendamine ei ole nõutav. Kuna Finantsinspektsiooni otsuste ja ettekirjutuste näol on tegemist haldusaktidega, siis, nagu iga haldusakt, vajas ka Finantsinspektsiooni ettekirjutus osaluse omandamiseks loa andmisest keeldumiseks teatavat põhjendatust. Seega, sisuliselt ei peaks täna kehtiv sõnastu praktikas olulisi muudatusi kaasa tooma, pigem on tegemist sõnastuse täpsustamisega. See, kuidas Finantsinspektsioon „põhjendatud kahtlust“ tulevikus sisustama hakkab sõltub paljuski siiski Finantsinspektsiooni vastavast hinnangust ja seda näitab edaspidine praktika, kuid põhjendatud kahtluse kriteerium viitab siiski objektiivsete asjaolude olemasolu vajalikkusele. Kuna lisaks seotuse puudumisele rahapesu või terrorismi rahastamise või vastava katsega peab Finantsinspektsioonil puuduma ka kahtlus nimetatud tegevusega seotus riskide võimaliku suurenemise osas seoses tehinguga, siis ilmselt võiks Finantsinspektsioon keelata sellise osaluse omandamise isegi juhul, kui omandajal puudub otsene seos rahapesu või terrorismis rahastamise või selle katsega, kuid omandaja on näiteks asutatud ja registreeritud riigis, mis ei ole võtnud tarvitusele Euroopa Liidu regulatsiooni tähenduses piisavaid meetmeid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selleks, et tagada ühingute usaldusväärsus, terviklikkus ja stabiilsus ning riigi finantssektori hea maine säilimine, oleks olulise osaluse omandamise keelamine Finantsinspektsiooni poolt sellise isiku puhul ka igati põhjendatud.
Kõik andmed ja dokumendid tuleb Finantsinspektsioonile esitada eesti keeles või kokkuleppel Finantsinspektsiooniga mõnes muus keeles.
Oluline on märkida, et Finantsinspektsioon peab omandaja sobivuse hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks, selle suurendamiseks või ühingu üle kontrolli saavutamiseks loa andmise otsuse tegemisel lähtuma üksnes eelpool loetletud kriteeriumitele vastavusest või mittevastavusest ja ei või lähtuda mistahes muudest kriteeriumitest. Kindlate nõuete loetelu (millele omandaja peab vastama) seaduses peaks seega välistama olukorra, kus ühinemis- ja omandamistegevust takistaksid põhjendamatud ja arvukad lisakriteeriumid, mis liikmesriigiti erinevad.
Täpsustatud on olulise osaluse määratlemise tingimusi ja arvutamise erisusi. Lisaks üldistele otsese ja kaudse osaluse määratlemise tingimustele ning kontrollitava äriühingu mõistele tuleb nüüd lisaks arvestada ka osaluse omandamisega seotud arvutamise eranditega ning sellest emitendi teavitamise reeglitega. Nimelt, hääleõiguste koosseisu muutumisel arvutatakse künnised vaid ühte liiki aktsiate osas. Emitendi teavitamise kohustust (ette nähtud künniste saavutamise korral) ei tule täita juhul, kui hääleõigusi omandatakse arveldamiseks tavalise lühikese arveldustsükli jooksul või kui aktsiaid omandatakse hoidmisteenuse raames. Kui investeerimisühing osutab väärtpaberi garanteerimise või väärtpaberi pakkumise, emiteerimise või müümise garanteerimise teenust, ei arvestata neid hääleõigusi olulise osaluse künniste hulka juhul, kui sellised hääleõigused ei võimalda omandatava äriühingu juhtimisse sekkumist ja võõrandatakse ühe aasta jooksul alates omandamisest. Samuti ei arvata olulise osaluse hindamisel künnise koosseisu hääleõigusi, mida fondivalitseja emaettevõtja valitseb fondivalitsejast eraldi ning hääleõigusi, mida investeerimisühing valitseb iga kliendi suhtes eraldi.
Osaluse omandamise ja suurendamise piirmäärad, millest tuleb Finantsinspektsiooni teavitada, on alate
s 10. juulist 2009.a 20%, 30% (senise 33% asemel) ja 50%. Finantsinspektsioonil on kohustus teavitada omandajat kirjalikult 2 tööpäeva jooksul nimetatud teate ja kõigi teavitamisel esitatavate andmete ja dokumentide kättesaamisest ning esialgsest menetlustähtaja lõppkuupäevast. Analoogne 2 tööpäeva pikkune tähtaeg kirjalikuks teavitamiseks on Finantsinspektsioonil ka tema poolt osaluse omandamiseks loa andmise menetluses nõutud lisainformatsiooni või –dokumentide kättesaamisest. Seni kehtinud regulatsiooni kohaselt Finantsinspektsioonil selline kirjaliku teavitamise kohustus puudus.
Eelnimetatud kirjaliku teate omandajale edastamise hetkest hakkab jooksma menetlustähtaeg, mille jooksul Finantsinspektsioon peab tegema osaluse omandamise lubamise või sellest keeldumise otsuse. Üldine menetlustähtaeg on 60 tööpäeva. Juhul, kui Finantsinspektsioon peab vajalikuks lisaandmete ja –dokumentide küsimist (mida Finantsinspektsioon võib teha 50 tööpäeva jooksul arvates menetlustähtaja algusest), peatub menetlustähtaeg vastava nõude esitamise ja omandaja poolt lisaandmete ja –dokumentide esitamise vaheliseks perioodiks, kuid viidatud tähtaja peatumine ei või kesta kauem kui 20 tööpäeva, v.a juhul, kui omandajaks on isik, kelle üle ei teostata finantsjärelevalvet või teostab seda mõni kolmanda riigi finantsjärelevalveasutus. Sellisel juhul võib Finantsinspektsioon erandina pikendada menetlustähtaja peatumist kuni 30 tööpäevani. Eelpool öeldu ei tähenda aga seda, et Finantsinspektsioon ei võiks hiljem menetlustähtaja jooksul lisadokumente ja -andmeid küsida, kuid sellisel juhul menetlustähtaeg enam ei peatu (Finantsinspektsioonil on õigus peatada menetlustähtaeg lisaandmete ja –dokumentatsiooni küsimiseks üksnes ühel korral). Oluline on siinkohal märkida, et kui Finantsinspektsioon soovib omandajalt andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja kontrollimiseks lisaandmeid, peab ta saatma omandajale vastavasisulise kirjaliku nõude, mis peab muuhulgas sisaldama selgitust, millist konkreetset täiendavat teavet omandajalt hindamise lõpuleviimiseks soovitakse. See peaks omandajatele tagama suurema selguse nõutava informatsiooni osas.
Täiendatud on Finantsinspektsioonile osaluse omandamisest teavitamisel esitatavate andmete ja dokumentide loetelu, mille Finantsinspektsioonile esitamine on vajalik hindamise teostamiseks. Võrreldes enne kehtinud seadustega tuleb Finantsinspektsioonile esitada täiendavalt muuhulgas kirjeldus omandatava äriühingu kohta (mis sisaldab muuhulgas aktsiate nimekirja ning andmeid omandatavate aktsiate tüübi ning häälte arvu kohta), kirjeldus oma senise tegevuse kohta ettevõtluses, ning omandamisega seotud isikute majanduslike ja mittemajanduslike huvide kohta ja kinnitus, et ühingu juhiks saavat isikut ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Nimetatud nõude sõnastus on vasturääkiv. Arusaamatuks jääb, kumb nõue peab olema täidetud, kas kinnitus selle kohta, et ühingu juhti ei ole eelpool loetletud süütegude eest karistatud või, et karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Mõlema viidatud kriteeriumi osas samaaegselt korrektset kinnitust anda ei ole võimalik. Võttes aluseks kehtivad nõuded ühingu juhile (ühingu juhiks ei või muuhulgas olla isik, keda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ning karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud), võib asuda seisukohale, et kinnitus tuleb ilmselt esitada kehtivate karistusandmete puudumise kohta. Samuti nähakse ette, et võimaluse korral tuleks esitada füüsilisest isikust omandaja ning temaga seotud äriühingute finantsseisundi hindamiseks vajalikud reitingud ning avalikkusele mõeldud aruanded, juriidilisest isikust omandaja puhul tema ning konsolideerimisgrupi suhtes väljastatud krediidireitingud. Lisaks on antud Rahandusministrile õigus kehtestada määrus seaduses sätestatud andmete täpsustamiseks (tänaseks päevaks nimetatud määrust kehtestatud ei ole). Siinkohal on oluline märkida, et Finantsinspektsioon võib loobuda andmete ja dokumentatsiooni nõudmisest kas osaliselt või täies mahus, lähtudes seejuures proportsionaalsuse põhimõttes, st arvesse tuleb võtta konkreetset omandajat (kelle osas võib näiteks Finantsinspektsioonil juba eelnevalt olla suures osas vajalik informatsioon ning dokumentatsioon olemas) ning omandamise tehingu iseloomu ja asjaolusid.
Eelpool viidatud andmete ja dokumentide suhteliselt täpne loetelu peaks tagama omandajale selgema ettekujutuse temalt osaluse omandamisest teavitamisel nõutavatest dokumentidest ja andmetest. Arvestades asjaolu, et üldine menetlustähtaeg (60 päeva) ei hakka jooksma enne, kui omandaja poolt on Finantsinspektsioonile esitatud osaluse omandamise teatis koos kõigi nõutud lisadokumentide ja -andmetega, on täpse ning ammendava loetelu osaluse omandajale eelnevalt õigusaktide kaudu teatavaks tegemine vajalik, tagamaks muuhulgas nn olulise osaluse direktiivi üldise eesmärgi – läbipaistvate hindamiskriteeriumite ja menetlusekorra kehtestamise – elluviimise.
Finantsinspektsioonil on kohustus teavitada omandajat kirjalikult 2 tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse vastuvõtmist (kuid enne menetlustähtaja lõppu), kui valminud hindamise alusel otsustatakse olla vastu kavandatavale omandamisele. Teavitada tuleb ka positiivsest otsusest. Sealjuures tuleb jääda menetlustähtaja piiresse ning esitada ka kõik otsuse põhjendused. Lisaks on kehtestatud nn “vaikimisi nõusolek” osaluse omandamiseks, mis tähendab, et kui Finantsinspektsioon ei esita ettenähtud menetlustähtaja jooksul keelavat ettekirjutust, võib omandaja osaluse omandada või seda suurendada sõltumata sellest, et Finantsinspektsioon pole ettenähtud tähtaja jooksul omandajat oma otsusest kirjalikult teavitanud. Seega, kui Finantsinspektsioon ei esita menetlustähtaja jooksul omandajale kirjalikult osaluse omandamist keelavat ettekirjutust, loetakse see heakskiidetuks.
Täpsustatakse, et isik ei omanda aktsiatega kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse, kui tehing on tehtud pärast Finantsinspektsiooni poolt ette nähtud omandamise tähtaja möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine on seaduse alusel lubatud. Seega, isegi kui omandaja on tehingu kavast Finantsinspektsiooni teavitanud, kuid tehing tehakse siiski enne või pärast, kui see oli seaduse alusel lubatud ning vahepeal on toimunud üldkoosolek ning hääled arvati üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on üldkoosoleku otsus tühine. Kohus tuvastab üldkoosoleku otsuse tühisuse Finantsinspektsiooni, ühingu aktsionäri või juhtorgani liikme avalduse alusel juhul, kui avaldus on esitatud 3 kuu jooksul arvates üldko
osoleku otsuse vastuvõtmisest. Seega, kui eelpool loetletud isikud nimetatud tähtaja jooksul otsuse tühisuse tuvastamist ei nõua, ei ole hiljem siiski võimalik vastava otsuse tühisusele tugineda.
Lisaks osaluse omandamise regulatsiooni puudutavatele muudatustele on investeerimisfondide seaduses täpsustatud fondivalitseja kohustusi investeerimisteenuste osutamisel. Nimelt rakenduvad ka väärtpaberiportfelli valitsemisega tegelevale fondivalitsejale nüüdsest väärtpaberituru seadusest tulenevad kohustused kliendi korralduse parima täitmise, korralduste käitlemise („paremus ajas, paremus õiguses“ põhimõte, st ühingu kohustus täita klientide korraldused nende ühingu poolt täitmiseks vastuvõtmise järjekorras, kui muus osas on korraldused võrreldavad) ning määratud hinnaga korralduse avalikustamise põhimõtete osas.
Kohustusliku pensionifondi fondivalitsejale on ette nähtud kohustus kehtestada siseregulatsioon (vastavad sise-eeskirjad) kõigi vajalike protseduuride ja meetmetega vältimaks võimalikke huvide konflikte, pidades sealjuures eelkõige silmas kohustusliku pensionifondi osakuomanike huvide kaitset. Praktikas on huvide konfliktide oht erinevate majanduslike suhete kaudu fondivalitseja ja tema gruppi kuuluva ettevõtja vahel üsna kerge tekkima kuna enamus Eestis tegutsevaid pensionifondivalitsejaid kuuluvad mõne krediidiasutusega ühte konsolideerimisgruppi. Seega peab ühelt poolt olema tagatud huvide konfliktide vältimine suhetes osakuomanike ning teiselt poolt organisatsiooni eri juhtimistasandite vahel. Selleks on sätestatud nõue kehtestada protseduurid, mis reguleerivad muuhulgas teabevahetust, kontrolli tegevisikute üle, tehinguid juhtide ja tema lähedaste vahel aga ka nn seotud isikute tasustamise põhimõtteid (lähtutud on väärtpaberituru seaduse vastavast regulatsioonist). Muudatustega on reguleeritud nö mitte-rahaliste tasude (nt tasuta investeerimisanalüüsid vms) ning komplekstasude, kus mitme erineva teenuse eest võetavad tasud kajastatakse ühe tervikliku tasuna, maksmist. Välistatud peab olema olukord, kus fondi arvel makstakse teatud teenuse eest rohkem kui tavapärastes turutingimustes.
Kindlustustegevuse seaduse muudatustest tulenevalt peab kindlustusandja, alates 10. juulist 2009.a, omavahendite koosseisu kindlaksmääramisel ja selle suuruse arvutamisel lähtuma auditeeritud raamatupidamise aastaaruande asemel järelevalvelise aruandluse alusel esitavatest andmetest (s.o andmed, mille alusel teostab Finantsinspektsioon jooksvat järelevalvet kindlustusandja tegevuse üle). Vastavalt raamatupidamise seadusele peavad kindlustusandjad avalike raamatupidamise aruannete koostamisel lähtuma IFRS-st (International Financial Reporting Standards), järelevalvelise aruandluse koostamisel aga kindlustustegevuse seaduse alusel kehtestatud rahandusministri vastavast määrusest. Tulenevalt info esitusviisi erinevustest järelevalvele esitatavas bilansis ja kasumiaruandes ning bilansis ja kasumiaruandes, mis avalikustatakse kindlustusandja poolt, ei ole need bilansid ja kasumiaruanded võrreldavad (näiteks võib teatud varade õiglase väärtuse muutusi kajastada kas omakapitali vastavas reservis või otse kasumiaruandes ning seoses sellega võib erineda ka kasumi suurus).
Kindlustusandjate usaldusväärsuse tõstmiseks on suurendatud senikehtinud omavahendite miinimummäärasid, mis jõustuvad 01. jaanuaril 2010.a. Samuti on tõstetud vahendaja vastutuskindlustuse summasid. Lisaks on kehtestatud vastutus (rahatrahv) kindlustusandja poolt kliendi informeerimise/selgituste andmise (nii enne kui pärast lepingu sõlmimist) kohustuse täitmata jätmisel. Siiani nägi seadus kindlustusandjale ette küll vastava kohustuse, kuid sanktsioonid sellise kohustuse rikkumise puhuks puudusid. Kas nimetatud rahatrahv (kuni 500 000 krooni, kui kohustuse rikkujaks on juriidiline isik), eelkõige selle suurus, ka oma eesmärki täidab, on küsitav. Arvestades aga asjaolu, et seni kehtinud regulatsiooni kohaselt kindlustusandja karistamise võimalus viidatud kohustuse rikkumise korral puudus, võib asuda seisukohale, et kliendi õiguste ning kaitse parema tagamise osas on tegemist sammuga edasi.
Väärtpaberituru seaduse ühe olulisema muudatusena võib välja tuua hüvitamiskohustuse kehtestamise ülevõtja oma aktsiate omandamise käigus aktsia võõrandanud isikule, kui ülevõtja teeb oma aktsiate omandamisele järgneva 6 kuu jooksul ülevõtmispakkumise kõrgema hinnaga. Säte reguleerib olukorda, kus suuraktsionär optimeerib oma ressursse ostes väikeaktsionäridelt esmalt odavama hinna eest oma aktsiaid kokku enda kontrollitavasse börsiemitendist aktsiaseltsi. Pakutud hinnaga mittenõustunud aktsionäridele tehakse aga järgnevalt ülevõtmispakkumine ja seda juba kõrgema hinnaga.
Krediidiasutuste, kindlustusandjate ja Eesti Väärtpaberite keskregistripidaja karistuse maksimummäära väärtegude puhul on tõstetud 50 000 kroonilt 500 000 kroonile (mis juba varasemalt kehtis sellises määras investeerimisteenuse osutajate ja fondivalitsejate osas) ning investeerimisfondide seaduses sätestatakse spetsiifilisemad sanktsiooninormid huvide konfliktidega seotud nõuete rikkumise osas sarnaselt juba väärtpaberituru seaduses sätestatule (trahv kuni 500 000 krooni).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et eelnevalt käsitletud muudatustega on olulise osaluse omandamise regulatsioon muutunud selgemaks ja täpsemaks. Ühelt poolt on omandajal muudatuste tulemusel võimalik Finantsinspektsioonilt osaluse omandamiseks loa taotlemisel täpsemalt hinnata temalt nõutava informatsiooni mahtu ning nõusoleku taotlemisega kaasnevat eeldatavat ajakulu. Teiselt poolt on Finantsinspektsiooni „vabadust” (st diskretsiooniõigust) olulise osaluse omandamiseks loa andmiseks või sellest keeldumiseks läbiviidava hindamisprotseduuri osas märkimisväärselt piiratud – Finantsinspektsioon peab hindamisel lähtuma selgetest seaduses sätestatud kriteeriumitest, pidama kinni ette nähtud menetlustähtaegadest ning teavitama (sh põhjendama) omandajat kirjalikult menetluses olulist tähtsust omavatest otsustest.